Meediakaja

Meediakaja RSS

Eesti Ekspress: "Sügav surve"

21.04.2014
Psühhoanalüütikud ütlevad, et meie ­prae­gune ärapanemis­kultuur on läbi töötamata minevikutrauma, okupatsioonivaimu esiletõus. Depressioonist elus ja laval kirjutab Tiina Jõgeda.  

Ma olen mõelnud, miks just Edvard Munchi “Karje” on üks maailma kallimaid oksjonil müüdud (Sotheby’se oksjonihind ligi 120 miljonit dollarit) maale. Lisaks sõidavad tuhanded kunstihuvilised igal aastal spetsiaalselt Oslosse Munchi muuseumisse “Karjet” vaatama. Mulle endale on see väike kole pilt ka alati sügavat muljet avaldanud. 
 
Munchi biograafid kinnitavad, et ta võitles terve elu hullumeelsusega, aga praegu võiks tema sümptomite kirjelduste põhjal väita, et kunstnik piinles depressiooni käes. 
 
Ameerika kirjaniku William Styroni meelest tegi termini “depressioon” kasutusele võtmine 19. sajandi lõpupoole sellele haigusele “tohutut semantilist kahju”: “Sõna, mis nüüdseks on 75 aastat libisenud süüdimatuna läbi keele nagu nälkjas, jättes maha õrna jälje oma loomuomasest pahatahtlikkusest ja takistades paljalt oma tuimusega üleüldist arusaamist selle haiguse kohutavast intensiivsusest, kui see kontrolli alt väljub.” Sest halvatuselähedane seisund, tervet keha haarav psüühilise energia kahanemine peaaegu nullini on midagi hullemat kui majandusterminoloogiast üle võetud neutraalne “depressioon”. William Styron teadis kahetsusväärselt hästi, millest ta räägib. 
 
Pole ühtegi teist emotsionaalset seisundit, mis oleks olnud sajandite jooksul kunstiloome seisukohalt produktiivsem kui melanhoolia ja masendus. Vahe on selles, et kui Munch, van Gogh, Albrecht Dürer, Sylvia Plath, Ernest Hemingway ja tuhanded teised väljapaistvad loojanatuurid olid oma hädaga üksi, püüdes nii seltskonnas kui loomingus oma meeleseisundit varjata, siis tänapäeval on depressioonist kõva häälega rääkimine psühhoteraapiaks nii loojale kui ka publikule. 
 
Alanenud meeleolu ja sellest tingitud elujõuetus on arstidele tuttav haigusseisund juba aastatuhandeid, kuid praegusel ajastul (nimetagem seda siis sõdadejärgseks või post-post-moderniks) on saanud sellest midagi sootuks enamat kui haigus – see on sotsiaalne epideemia, mis on ammu väljunud haiglapersonali kontrolli alt. 
 
Depressioon kolis meeleoluseisundite moelavale 1994. aastal, mil ilmus muusikakriitiku Elizabeth Wurtzeli autobiograafiline romaan “Prozac Nation” (alapealkirjaga “Young and Depressed in America: A Memoir”).

Kahekümne aastaga ongi tabud, millega kaasnevad valu ja häbi, murenenud ning tasapisi on kandunud “paha tuju” tõsiselt võetavate haiguste hulka. Ent küsimusele, kust ja miks see tuleb, ei osata ikka päriselt vastata. Selleks on kooslus geenidest, eksistentsiaalsest eluvalust, ühiskondlikest protsessidest, kehakeemiast jne liiga keerukas. 
 
Samal ajal on depressioonikultuurist saanud tarbimiskultuuri lahutamatu osa. Melanhoolia võib küll kunstniku käes olla võimas jõud, kuid ühiskondliku narratiivina jääb kurvameelsus meie vilkal eduajastul taunimisväärseks seisundiks (mis mõistagi tõstab happy pill’ide ja antidepressantide läbimüügi taevani).

Depressioon on maailmas üks sagedamaid psüühikahäireid (väidetavalt põeb maailmas meeleolulangust 350 miljonit inimest) ja arstid prognoosivad, et 2020. aastaks on see südame-veresoonkonnahaiguste järel olulisel kohal ka töövõimetuse põhjustajana. 
 
Tunneli lõpus on siiski valgus
Eesti Draamateatri väikses saalis ja Tallinna Linnateatris esietendus 15. märtsil duubellavastus “Varesele valu...” ja “Harakale haigus...”, teemaks depressioon.
Lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik tõid depressiooniteema lavale, kuna seltskondlikule küsimusele, kuidas läheb, said nad pahatihti vastuseks, et mitte eriti hästi. “Tekkis tunne, et paljud inimesed kannatavad, ei taha sellest eriti rääkida ja et asi ei ole mitte üksikutes inimestes, vaid üldisem” (tsitaat kavalehelt).

Lill ja Piik nagu ka paljud trupis kaasa tegevad näitlejad pidasid vajalikuks rõhutada, et ise nad depressiooni põdenud pole, kuid teavad paljusid, kes on. Nad tahtsid neist aru saada ning mõistagi panna kuuldu teatrikeelde. Lill-Piik alustasid esimesest lapsepõlvemälestusest ja jõudsid välja tänasesse päeva. “Meid huvitas, mis see on, mis nii paljusid meie ümber pimedasse auku tõukab.” 21 anonüümsest haigus- või eluloolisest intervjuust (kokku tuhat lehekülge toormaterjali) selitati välja 14 sketši, mis jagati kahe teatri vahel.

See on tänuväärne püüe astuda Merle Karusoo kingadesse ning jätkata maestra loodud sotsioloogilise või dokumentaalteatri või elulooteatri traditsioone. “Sotsioloogilise teatri eesmärk on tõstatada teatud teemasid, mille lahendamise järele on ühiskonnas juba karjuv vajadus,” ütleb Karusoo oma raamatus “Kui ruumid on täis”.
Kui Karusoo tegi elulugudel põhinevaid lavastusi põhimõttel, et inimesed “ei tohtinud mäletada omaenese elu”, siis Lille-Piigi dokumentaaldraamades “Varesele valu...”/”Harakale haigus...” jutustatakse peatükke eludest, mida ei taheta mäletada. Kui Karusood huvitas ajalugu, täpsemalt see, kuidas ühiskond inimeses vastu kajab, siis Lille-Piiki huvitab tühi ruum inimese sees.

Kui ajaloo hammasrataste kriginast võis juba kas või poolihääli lavalt rääkida, siis sel oligi vägev ravitoime. Noor lavastajapõlvkond saab aga teha veel midagi, mida Karusoo ei saanud: pakkuda lahendusi. Lill-Piik valisid lavale positiivsed lood, kus tunneli lõpus oli valgus, mitte rong (tsiteerides Mari-Liis Lille). Nad valisid ainult n-ö positiivse programmiga inimesi, neid, kes olid leidnud tee välja – sest nagu ütleb ka laulusalm: meie laps saab terveks. Depressiooni vastu pakuvad spetsialistid “Varesele valu...”/”Harakale haiguse...” kavalehel hulganisti soovitusi – teha rohkem sporti, liikuda värskes õhus, süüa D-vitamiini jne. Jäin mõtlema, kas teatri ülesanne on pakkuda käitumisjuhiseid, mida oleme harjunud leidma perearsti ooteruumist, ent miks ka mitte, sest post-post-moderni ajal ongi teatripuhvetist apteeki üksainus samm.

Kui ruumid on tühjad: lõpuni viimata lein
Praegused 30aastased depressioonipatsiendid on nende lapsed, kes kaheksakümnendate kuulsates Karusoo lavastustes (“Olen 13-aastane”,”Meie elulood” ja “Kui ruumid on täis”) rääkisid oma lugusid.

Kui depressiooni eelduseks on varase lapsepõlve kulg, suhted vanematega, siis tuleb vaadata, millised olid praeguste 30aastaste (näidendi tegelased on sündinud vahemikus 1976–1995) vanemad ise noortena. Vastuse leiame Karusoo lavastusest “Meie elulood”. “Ta ei oska midagi peale hakata oma ajaga, ta ei saa aru oma vanematest ja ei armasta neid, tal pole kodutunnet ja ta kibeleb alustama oma elu. Keskmine tüdruk jookseb mööda diskosid, mis talle ei meeldi, otsides endale õiget poissi, keda ei leia, sest kõik joovad ja suitsetavad. Keskmine poiss kakleb muulastega, äritseb, joob, teeb pulli ja kardab sõjaväge.” Nendes lugudes ei mainita depressiooni – sel lihtsal põhjusel, et kaheksakümnendate Eestis ei tuntud seda sõna, s.t diagnoosina oli see muidugi olemas, aga ta oli n-ö nišitoode, mitte laiatarbekaup nagu praegu. Masendus kumab nendest lugudest vägagi läbi: troostitus, lootusetus, tunneli lõpus pole valgus, vaid rong... aga see rong kihutab su nürist elust tuimalt mööda.

Selle põlvkonna vanemad omakorda – baaside ajastu lapsed – on mõistetavatel põhjustel närvilised, nihilistlikud, truudusetud, põgenevad, poliitiliste olude tõttu hingeliselt täiesti sassi keeratud... “Tänase tarkuse järgi võin öelda, et valdav osa eesti rahvast kuulub “riskirühma”, s.t ta kannab seda laadi sotsiaalseid tunnuseid, mis teevad ta kergeks saagiks karjerismile, pantvangisündroomile ja skisofreeniale, rääkimata alkoholismist. [–] Meie mehed on vennatapjad ja oma emade-õdede küüditajad. Nad ei võidelnud Sinimägede all “viimse veretilgani”. Ja algas see baaside lepingust,” ütleb Karusoo.

On sel vahet, kas vägivallatseja on võõra riigi sõdur või omaenda purjus isa, kes ema peksab? 
 
Elulooteater (nii Karusoo kui Lille-Piigi oma) ei karju vaatajale näkku jubedusi, ei, need on üsna intiimselt jutustatud lihtsad lood, kohati isegi humoorikad: hullumajas leiab lahedaid sekspartnereid ja psühhiaater ise on rohkem kui imelik... 
 
Generatsioonide trauma

Psühhoanalüütilises võtmes on depressiooni nurgakivi kaotus mis tahes avaldumivormides – alates imiku hüljatustundest, kui ta karjub ja karjub, aga keegi ei tule, kuni väikeste lapselike ilmajäetusteni (see võib olla koer, keda sul võtta ei lubatud, või vana kaltsunukk, mille vanaema pidas õigemaks ära visata).

Väiksel lapsel puuduvad sõnad tunnete edasiandmiseks, kuid ilmaoleku traagika settib siiski kuhugi ning kandub edasi düsfunktsionaalse käitumisena: võib-olla ta ei usalda täiskasvanuna teisi inimesi, võib-olla ei suuda ta luua ja hoida lähisuhteid...
Nii kandub see trauma põlvest põlve. Ning kordub ikka ja jälle. Vimm ja valu elavad kuskil DNA pikas ahelas ega anna asu. Vanaemade alateadvuse kaevupõhja settinud valusad mälestused kanduvad tütretütarde ja pojapoegade tunnetes ja argitegudes edasi, igal põlvkonnal isemoodi.

Psühhoanalüütikud ütlevad, et meie praegune ärapanemiskultuur on läbi töötamata minevikutrauma, okupatsioonivaimu esiletõus. Seda on ka ennasthävitav käitumine: joomine, kihutamine, päästevestita kipaka paadiga järvele minek, depressioon. “Me tuleme nõukogude ajast, mis oli väga traumaatiline – vaatamata sellele, et meil on sellest ajast palju toredaid mälestusi. Vabaduse lakkamatu riisumine on meie psüühikale ilmselgelt oma jälje jätnud,” ütleb psühhoanalüütik Ants Parktal. Kui eelnevad põlvkonnad on traumeeritud, siis nende valusad elamused mõjutavad ka meid ning meie suhteid. Saksamaa psühhoanalüütikud tegelevad tänapäeval palju teemaga, kuidas holokaust väljendub sõjajärgsete põlvkondade depressioonis.

Depressiooniepideemiaga käsikäes levib käsk olla õnnelik. Depressioon kui põhjendamatu takistus õnne leidmise teel tuleb hävitada! Mida rohkem on asju, millest tohib ja saab kõva häälega rääkida, seda tervem ja turvalisem on ühiskond. Elulooteater on abiks. Ehk nagu ütles üks näidendi tegelane: “Julgus olla nõrk. Jah. Ja see ei ole mingisugune häbiasi. See on üks osa. Ma mõtlen pärast kõike seda, kõiki neid läbielamisi, tunnen end kindlamana. Ma tunnen, et ma olen mina ise.” 

Tiina Jõgeda
17.04.2014
Eesti Ekspressi Areen