Meediakaja

Meediakaja RSS

Eesti Ekspress: "Stereotüüpidest ja stigmadest"

21.04.2014
Pavlovi koerast on küllap kõik kuulnud. Põhimõte on lihtne – kui mitu asja esinevad ikka ja jälle kõrvuti, korraga, siis tekib nende vahele seos.  Ühe ilmudes meenub teine. Kelluke – söök. Kelluke – söök. Samasugust seoseloomet võime täheldada ka meedias: vaimuhaige – maniakk, vaimuhaige – mõrvar, vaimuhaigus – sundravi. Sõna “vaimuhaigus” on aga iganenud ja kahjulik silt, mis ei ole ühegi kehtiva diagnoosi nimetus. Oluline on mõista, et inimesed kannatavad psüühikahäirete all, mitte ei ole vaimuhaiged. 

Enamik psüühikahäirete all kannatajaid ei ole vägivaldsed. Ning ehk olulisemgi – enamik inimesi, kes on vägivaldsed, ei ole psüühikahäiretega. Pigem vastupidi, psüühikahäiretega inimesed ei ole mitte vägivalla põhjustajad, vaid sagedasti hoopis ohvrid. Tõsiste psüühikahäirete, nagu skisofreenia, bipolaarse häire või psühhoosi all kannatajad satuvad rünnaku, vägistamise või röövi ohvriks kaks ja pool korda suurema tõenäosusega kui terved inimesed. 
 
Avalik stigma on ühiskonna negatiivne suhtumine teatud inimgruppi, näiteks rahvusvähemustesse, puuetega inimestesse või, praeguse näite puhul, psüühikahäirete all kannatajatesse. Kui vaimse tervisega tekivad probleemid, on mure kahekordne: inimene peab tegelema nii oma haiguse kui ka ühiskonna negatiivsete eelarvamustega. Üks psüühikahäirete stigmatiseerituse kõige kahjulikumaid tulemusi on hirm sildistamise ees, mis hoiab eemal abi otsimisest. Koolinoortega vaimse tervise teemal vesteldes tuli jutuks psühhiaatriakliinik – Seewald, nagu paljudele tallinlastele suupärane. “Seal käivad hullud koos, aga mina ei ole ju hull!” kõlas vastus. Kartus sildistamise ees on niivõrd suur, et rohkem kui pooled neist, kes suure tõenäosusega saaksid psühhiaatrilisest abist kasu, ei lähe isegi esmasele vastuvõtule.

Enesestigma tekib juhul, kui inimene võtab ühiskonna negatiivsed arvamused omaks – depressiooni all kannatav inimene võib näiteks omaks võtta stereotüübi, et depressiooni all kannatajad on tahtejõuetud. Tugeva enesestigma puhul võib inimene käsitleda end lahutamatuna oma haigusest, mis viib enese diskrimineerimiseni, põhjustab madalat enesehinnangut, alaväärsuskompleksi, halvendab tervislikku seisundit ja elukvaliteeti.
Inimese enesepildi toimimise mõistmiseks võib kohandada Juri Lotmani kultuuri enesemudelite tüpoloogiat. 
 
Esiteks terve inimese, kes ei kuulu stigmatiseeritud gruppi, enesemudel. Ta on teadlik ühiskonnas levinud stereotüüpidest ning kasutab neid ajutise vahendina maailma kategoriseerimisel, kuid võib need kiirelt kõrvale heita, kui ilmneb vastuolu reaalsusega.
Teist tüüpi enesemudeli puhul, mis võib tihti kaasneda psüühiliste häiretega, püüab inimene olukorda muuta autokommunikatsiooni ja enesekirjelduse kaudu. Muutumine võib toimuda aga kahes suunas. Esiteks patoloogiliselt, s.t enesekirjelduses on suur roll stereotüüpsel maailmanägemisel ning enesemudel on loodud avaliku stigma põhjal. Kui inimene kujundab teiste negatiivsete eelarvamuste põhjal endast negatiivse pildi, probleem ainult süveneb. Nii võib näiteks depressiooni all kannatav inimene võtta omaks arusaama, et depressioonis inimesed on lihtsalt nõrgad ning ei suuda end kokku võtta. See uskumus viib motivatsiooni languseni ning inimene võib hakata töölt koju jääma. Enesestigma taastoodab ennast – töölt puudumine muutub tema jaoks oma “nõrkuse” tõestuseks. 
 
Teraapiline enesemudel toimib vastupidi. Kui inimene tabab end iseennast halvustamas, tuleb tal teadvustada, et tegu on irratsionaalse väitega, mis ei pea mõjutama tema käitumist. Kui näiteks sõidueksamil läbi kukkunud nooruk mõtleb: “Ma ei saa millegagi hakkama”, vähendab see ta enesekindlust ka järgmisel korral. Teraapiast lähtudes peaks sellele vastu vaidlema: “See, et ma sõidueksamil läbi kukkusin, ei tähenda, et ma millegagi hakkama ei saa.” 
 
Kolmanda tüübi puhul teab stigmatiseeritud gruppi kuuluv inimene teda puudutavaid stereotüüpe, kuid ei võta neid omaks ning jääb puutumata enesestigma kahjulikest mõjudest. Ta ei raja oma enesepilti avalikule eelarvamusele, vaid tajub seda kui ebaõiglust ning selle asemel, et end rusutuna tunda, reageerib hoopis ärritusega ning kasutab seda motivatsioonina – stereotüübi ümberlükkamiseks, abi saamiseks.
Stereotüüpidega saab võidelda ühiskonna teadlikkuse tõstmise kaudu. Paljud meist võivad küll olla kokku puutunud psüühikahäirete all kannatanud inimestega, kuid kuni levib hirm, ei julgeta oma probleemidest avameelselt rääkida. Nõiaring – inimesed ei kõnele oma probleemidest, sest kardetakse halvakspanu. Halvakspanu tuleneb aga suures osas teadmise ja isikliku kokkupuute puudumisest. Ehk ongi siis sotsiaalne ülesanne “rääkida inimeste lugu” hoopis teistel “institutsioonidel”, nagu seda teevad praegu Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater etendustega “Varesele valu...” ja “Harakale haigus...”
 
Merle Purre on Tartu ülikooli semiootika ja kultuuriteooria magistrant. Ta uurib magistritöö raames eesti noorte vaimse tervise alast diskursust, samuti teeb ta koostööd portaaliga peaasi.ee