Meediakaja

Meediakaja RSS

Eesti Ekspress: "Mõõk mul hea sul napsab pea"

08.11.2012
Maailma kuulsaim prints nimega Hamlet ei ole vaatamata oma neljasaja-aastasele elueale kriipsugi oma värskusest kaotanud. Igal ilmumisel uuesti surev mees on kõige surematum mees, keda ma tean.

Alo Kõrve kehastatav Hamlet on julge, terav ja konkreetne. Otsene ja sarkastiline, tegutseja, mitte tundleja. Päris üllatav, ma ikka ootasin rohkem hala, rohkem paineid – mitte et ma kurb oleks, et publik neist ilma jäeti. Esimene vaatus on siiski natuke unine ja “venine”. Õhustik tundub liiga turvaline, tragöödiatunne ei tule peale. Näitlejatööd on tugevad, dialoog oma tuntud headuses, aga kahest ja kahest ei saa kokku neli, vaid korra kolm ja korra viis ja mõnikord jääb vastus puudugi. Nii et end toiduvirna taga teiseks vaatuseks ette valmistades liiguvad peas hoopis pealiskaudsemad mõtted kui Taani printsi traagilise loo nüansid. 
 
Aga teise vaatuse lavastajatöö on õnnestunud stiilis “mõõk mul hea sul napsab pea”. Ma ei imesta, kui vahepeal suu lahti vaatasin laval toimuvat. Selline tempo ja intensiivsus kipuvad üldjuhul väsitama, aga kui see ei tule laviinina, vaid ülima puhtuse ja täpsusega, mingi lausa koreograafilise tervikuna, kusjuures iga osa on samuti tervik, siis kaob teatrilavalt “oleks”. Muud ei ole kui “on”. Potentsiaal ei loe, aktualisatsioon halvab selle eos. Siis ongi vaataja pea napsatud. Eriti tihti seda ei juhtu ja ongi hea, ära sellega küll harjuda ei tahaks. Ega Hamlet ka oma suremisega harjuda ehk ei taha, aga Kõrve Hamlet ei tee suremisest erilist probleemi, ka teised surijad ei nurise väga. Lausa sokraatiliseks kipub selle etenduse “surilava”.

Huvitav ongi Võigemasti lavastuse puhul, et tema “Hamlet” on justkui ehitatud teiste “Hamletite” peale. Mitte lavastaja oma isiklik, tingimata mingi uuenduslikkuse pretensiooniga versioon Shakespeare’i “Hamletist”, vaid steitment “Hamletite” kohta. Kui lavastaja – nagu ta enne esietendust meedias rääkis – kolm aastat Taani printsiga käsikäes ringi jalutas, siis ongi loogiline, et Hamlet aeg-ajalt ühest teiseks muutus, sest ta pidi ju vahepeal ikka surema ka.

Näitlejatöödest selles lavastuses võiks pikalt rääkida. Kütkestab Rain Simmul kuninga/kuningatapja rollis: varjundeid on tal rohkem kui Hamletil endal, kelle tugevus on just n-ö hamletlikest klišeevarjunditest hoidumine ja võluv sirgjoonelisus. Andrus Vaariku Polonius ja Epp Eespäeva kuninganna on samuti “sirgemad” kui harjunud ja see on ilus, värske, post ja meta. Aga täielikult kaotab oma pea ja napsab vaataja pea Evelin Võigemasti Ophelia. Sellist Evelin Võigemasti ega sellist hullu Opheliat pole ma kunagi varem näinud – mul pole rohkem sõnu ega õnneks ka rohkem tähemärke toimunu täpsemaks kirjeldamiseks, aga seda võin küll öelda, et nii liigutatud pole ma teatris ammu olnud.