Meediakaja

Meediakaja RSS

Eesti Ekspress: "Lapsikus Linnateatris"

06.02.2014
Alguses plaanisin seda etendust koos oma teismelisega vaatama minna, aga igaks juhuks ei läinud.  See on küll koguperelavastus, aga 13aastased on vist kõige keerulisem sihtgrupp üldse. Ise vaatasin sama näidendi Noorsooteatri versiooni alla teismelisena telekast – mäletan seda, et olime isaga naerukrampides ja ema pidi lausa kodust ära minema, sest tema arvates oli sündmustik täiesti idiootne ja meie hulluks läinud. Kõige kriitilisemad ongi teismelised ja emad – nad ei armasta lapsikust. Teismelised on kriitilised sellepärast, et nad tahavad olla juba täiskasvanud, ja emad sellepärast, et nad ei jaksa seda jama pärast ära koristada. 

Õnneks puberteet läheb mööda ja lapsikused muutuvad jälle toredaks. Ken Campbelli komöödia peategelased Fass ja Tvoo on täiskasvanud, kellele maailm tundub igav ja kes seetõttu otsustavad olemise ja oleva ümber sõnastada. Neist ei tea midagi noor miilits Nikolai Vile ja tema ema proua Vile, kes käitub oma pojaga kui beebiga, ise talle lapsikust ette heites. Ei ühest ega teisest tea midagi abielupaar Pärapool, kes kahekesi väikest poekest peavad ja kelle elu on üsna rutiinne, kuigi vahel satub kass hakklihamasinasse ja juhtub muid selliseid obstsöönsusi. 
 
Kui nüüd need kolm tugevat nurka on maha märgitud, võib siit edasi rahumeeli lolliks minna. Loomulikult saavad nurgad kokku ja sõidavad üksteise eludesse sisse kõige siivutumal kombel. Naljakas on peaaegu kogu aeg, sest Campbelli tekst ja situatsioonid on nii maitsetult absurdsed (või absurdselt maitsetud?), et palaganlikkus jääb ise ka imestades kaotajaks.

Noorsooteatri versiooni skangpoomijad Tõnu Oja ja Villu Kangur on lati muidugi väga kõrgele tõstnud. Indrek Ojari ja Henrik Kalmet pole ikka päris see – usun, et äkki Ojari ja näiteks Argo Aadli koos oleksid veenvamad olnud – Kalmeti puhul segab miski, ei tea, kas asi on nooruses või mis, aga ma ei suuda uskuda, et teda juba sõnad on jõudnud ära tüüdata.


Veiko Tubina miilits Vilega võiks ka probleem olla, sest teda mängis 25 aastat tagasi praeguse versiooni lavastaja Andrus Vaarik – jälle selline võrdlus ees. Aga Tubina Vile roll on üleni kütkestav. Vähem kütkestav pole tema kohutav ema, keda mängib Anu Lamp. Etendust vaatama tulnud lapsed saavad vähemalt pärast oma emade meele rõõmsaks teha, öeldes, et ole milline sa oled, nüüd tean, et on veel hullemaid.

Okei, mõnus on vahel lineaarsusel liuelda, aga ega me ei saa sügavamast tähendusest ka päris mööda vaadata. Mis siis ikkagi juhtub, kui ärkad hommikul üles ja teed mida tahad. Mitte et me seda kõik aeg-ajalt ei teeks – aga enamasti siiski omaette. Rahva hulgas “valesti” käitumise tagajärjed pole isegi mitte ootamatud. Muidugi on suur vahe, mis ühiskondlikus kontekstis selle näidendi 1988. ja 2013. aasta versioonid sündinud on – võiks ju arvata, et nüüd võikski justkui igaüks suvalt ringi skangpoomida, aga tänapäeva vangistus on märksa jõhkram. Trellide taha pistmine on siiski suures osas füüsiline piirang, aga tänapäeva “imelikud” viiakse nii kaugele, et varem või hiljem on nad vangis omaenda peas – räägime me siis vaimsetest probleemidest või nende vastu kirjutatud ravimite tekitatud rahulolust. Viimane vangistus sisaldab ka vabaduse illusiooni, sa nagu võiksid teha, mida tahad, aga sa ei tahagi teha muud kui “normaalseid” asju. Ja siis ongi kõik taas normaalne. Või?

Aga kui nüüd mustad prillid peast heita ja tavalised roosad tagasi panna, siis millest me räägime, etenduses ei muutunud ju keegi normaalseks, vastupidi. Nii et pole hullu midagi. Eriti hea on veel see, et sellest etendusest ei muutu vist ükski vaataja ka normaalsemaks, kui ta enne oli. Andrus Vaariku lavastuste puhul on lahe igasuguste iluvidinate puudumine, kompositsioon on siiralt sisuline, nii ei tuletata vaatajale pidevalt elu ja kunsti distantsi meelde. Niiviisi mõjub see, kui näiteks kaks miilitsat järsku laulma hakkavad, et nooremmiilitsat prügikastist välja meelitada, palju vaimustavamalt, sest vastuvõtmisnärvis toimuvad mingid eriti huvitavad võnked. Laulu – ja muidugi üldse kogu “Skangpoomijate” helikujunduse – autor on Jarek Kasar ja vaat see muusika teeb eelmise versiooni omale küll üks-null – mitte halvustades, vaid unustades. Eelmist. Puhas, sirge, süütu ja samas lihav, ideaalselt haakuv Riina Degtjarenko ja Andres Tenusaare kunstniku- ja videotööga.
Jah, aga seesama stseen, laul “V2ike Sinipykstes Poisu”, kus seersant Kraam ja konstaabel Lobala (Andero Ermel ja Sandra Uusberg) meelalt prügikasti ümber tantsivad ja siis saabub Kristjan Üksküla inspektor Näpitsa rollis neid korrale kutsuma, tuleks raamidesse panna ja sellega mõnikord endale vastu kolu anda, kui elu jälle liiga üksluine hakkab tunduma. 
 
Vot nii, kui tahad saada vastu pead ja korra kriitiliselt üle vaadata enda vead ja sa pole parajasti 13aastane ega ka kanaema, siis mine ikka Linnateatri kõige lapsikumat lavastust vaatama. 

Kairi Prints