Meediakaja

Meediakaja RSS

Eesti Draamateatri ajaleht: "Depressioonist, aga mitte depressiivselt"

17.01.2014
Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöö jätkub ka sel hooajal. Seekord on asja üle võtnud noored teatritegijad. Kevadine ühislavastus sünnib Paavo Piigi (Linnateatri dramaturg-lavastaja) ja Mari-Liis Lille (Draamateatri näitleja) eestvedamisel. 



Kuidagi on juhtunud nii, et sel hooajal esietendub Draamateatris mitu dokumentaalse aluspõhjaga lavastust. Kas teil oli algusest peale soov teha midagi dokumentaalset või te ei leidnud valmistekstide hulgast midagi sobivat?

Mari-Liis: Alguses meil oli lihtsalt soov midagi koos lavastada. Meil oli küll päevakorral päris hea valmismaterjal (mille me ehk ka kunagi ära teeme), aga sisetunne ütles, et tahaks teha midagi, kus ei ole nii palju ette antud. Nüüd on meil ainult teema, kuidas see aga formuleerub, on meie endi teha. 

Paavo: Tänapäevaseid näidendeid lavastades põrkad tihti kokku probleemiga, et näitlejal on "kõnekeelt" laval raskem esitada kui klassikat – ikka tundub, et tahaks seda mugandada "nii, nagu ma ju tegelikult räägin". Dokumentaalne tekst on selles mõttes huvitav, et see nõuab, nagu klassikagi, sõna-sõnalist järgimist, aga samas ütleb juba väljendusviisiga ka midagi meie praeguse elu kohta. 

Mari-Liis: Minu jaoks oli ka oluline, et lavastus puudutaks otseselt meie tänast päeva ja inimesi meie ümber, et oleks teatav sotsiaalne mõõde, mis ei ole ülearuse sümboolika taha peidetud. Seetõttu siis dokumentaalne lugu.

Paavo: Intrigeeris ka mõte teha samal teemal lavastust korraga kahes teatris. Luua sild teatrite ja inimeste vahel, just nagu me lavastusega loome mõttelist silda oma erinevate intervjueeritavate vahel. 

Proovid algavad alles detsembris. Ometi ettevalmistused juba käivad. Millega te praegu tegelete?

M-L: Üks oluline tööd ettevalmistav etapp on läbi saanud. Tegime suve jooksul kakskümmend intervjuud (enamjaolt) noorte inimestega kõikjalt üle Eesti, kes on ise depressiooni kui haigusega kokku puutunud. Rääkisime nendega eluloointervjuu vormis, alustasime päris esimestest mälestustest ja liikusime tänase päevani välja. Fookus oli sellel episoodil, mida nad nimetavad depressiooniks. Uurisime põhjusi, mis neid depressioonini viis ja eelkõige – mis on neid sellest välja aidanud. 

P: Oleme ka palju lugenud ja uudistavate silmadega ringi vaadanud. See on hämmastav, kui palju avastad kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, kes on oma loomingus depressiooniga (või spliini, melanhoolia, hüsteeria, hüpohondriaga – heal lapsel mitu nime) tegelenud. Ja lõpuks näed kõikjal depressiooni-ilminguid ja oled valmis hakkama toimetama depressiooni-teemalist kuukirja... 

M-L: Oleme kohtunud ka mitmete psühhiaatritega, et kuulata ära n-ö teise poole arvamus.

P: Taust on oluline. Kogunenud teadmised anname esmajoones edasi trupile. Sellega tegime algust suvel ning jätkame praegu. 

Depressioon justkui puudutaks meid kõiki. Igapäevaselt räägitakse ju väga palju masendusest ja masendavatest asjadest. Sellest lähtuvalt võib tekkida küsimus, et miks sellist teemat peaks veel laval võimendama? 

M-L: Depressioon mitte justkui ei puuduta meid kõiki, vaid see puudutabki meid kõiki. Psühhiaatrite hinnangul on iga Eesti perekonna lähiringis vähemalt üks inimene, kes põeb depressiooni. Lihtsalt see ei pruugi väljenduda selles, et ta käib arsti juures ja võtab antidepressante. See võib ka väljenduda selles, et ta joob liiga palju või töötab liiga palju või ei saa magada või on kõigi peale ilma põhjuseta vihane jne. Oluline on aga eristada lihtsalt masendunud või kurb olemist ja depressiooni kui haigust. Kurbus on inimese loomulik reaktsioon sellele, kui midagi läheb halvasti. Depressioon võib tabada inimest ka siis, kui kõik läheb näiliselt hästi. Üks intervjueeritav kirjeldas seda näiteks nii: "Olin reisil Lõuna-Itaalias, elasin vanalinnas väikeses katusekambris, astusin hommikul tänavale, päike paistis, inimesed naeratasid, mul ei olnud ühtki tüütut kohustust ootamas, terve päev oli minu päralt – ja ometi oli mul tunne, et ma tahan nutta. Ja ma nutsingi."

P: Paraku on sellega nii, et tervenemine saab alata hetkel, mil inimene endale haigust tunnistab. Meist lääne poole on see juba normaalne, kui keegi ütleb, et "Tere, mina olen Stephen Fry ja ma olen bipolaarne" (või olen Hamlet ja hull ainult põhja-loode tuulega). 

M-L: Intervjuudes puudutasimegi seda teemat eelkõige läbi tervenemise aspekti – iga inimese lugu lõppes mitte sellega, kuidas ta depressiooni sattus, vaid sellega, kuidas ta haigusest võitu sai. 

P: Kokkuvõttes ongi kogutud lood väga helged, hoolimata kõigest. Intervjueeritavad pakkusid meile väga palju huvitavaid soovitusi, linke, kontakte. Enamik neist oli väga huvitatud, et depressioonist laiemalt räägitaks.  


M-L: Tegelikult on depressioon Eestis oluliselt aladiagnoositud. Sellega kaasas käiv häbitunne ning hirm seda tunnistada on põhjused, miks sellest peaks teatrilaval rääkima. Me soovime võimendada eelkõige seda külge, et ükskõik kui hull su enesetunne parasjagu ei ole, see kõik läheb mööda ja on täiesti reaalsed sammud, mida saab tervenemiseks ette võtta. Me ei osuta ainult valukohtadele, vaid pakume ka lahendusi.

P: Loodetavasti aitame depressioonist rääkimist lihtsamaks muuta – see on juba tubli samm tervema ühiskonna poole.

Küsis Kairi Kruus  
Eesti Draamateatri ajaleht, sügis 2013