Meediakaja

Meediakaja RSS

Arvustus. Oskus näha nähtamatut (Postimees)

02.03.2017
«Jäneseurg» on Madis Kalmeti viiekümnes lavastus. Kalmeti lavastuste nimekirjas jääb komöödiažanr kindlalt vähemusse, ehkki ta on lavastanud kolm Moliére'i näidendit, neist «Scapini kelmused» (Rakvere teater, 1983) üks rõõmsamaid komöödiaelamusi mu teatrimälus. Ent Kalmeti pärisosaks on elutõsidus, kirjutab Pille-Riin Purje Postimehes.

Kirjutasin tema eelmise lavastuse, «Vannutatud neitsite» puhul, et Kalmet usaldab tragöödiamõõdet ega pehmenda seda pealiskaudseks. Neid sõnu pole põhjust tagasi võtta ka linnateatri uuslavastust jälgides.

David Lindsay-Abaire'i «Jäneseurg» tegeleb ühe rängema, ülekohtusema katsumusega inimsaatuses: lapse surmaga ja lapsevanemate leinaga. Madis Kalmeti psühholoogiline režii usaldab näitlejaid ja põhineb ansamblimängul, tegelaste sisemaailmade paotamisel, mida välistegevus ja õhustik toetavad diskreetselt, aga nüansitäpselt.

Linnateatri väikese saali lava on Jaanus Laagriküll kujundanud «Pianoola» esimese vaatuse ruumipaigutusega, kus osaliselt nähtavad tagatoad – olulisim on lastetuba, mida näeme läbi veidi hägustunud või hallikaks tuhmuva peegelpildi, kuna lein veel talumatult värske.

Puudutav detail on läbipaistvad plastkarbid, kuhu ema sorteerib nelja-aastaseks jäänud poja riideid ja mänguasju: karpide isikupäratu kõledus, eriti kontrastne koduse puust korviga, toob klombi kurku. Kõnekad on ka kardinad akende ees kui märk endassesulguvast maailmast: kui isa paar korda suurest aknast välja vaatab, jääb ta lohutult silmitsi endapeegeldusega aknaklaasil.

Väga oluline õhustiku loomisel on Margus Vaiguri valguskujundus: kardinatetaguse valguse kevadisemaks muutumine finaalis kui lootuse märk. Peeter Konovalovi helikujundus annab küll hingetõmbeviive, aga mitte illusoorset leevendust.

Osatäitjatest on Elisabet Reinsalu kujunenud Kalmeti näitlejaks, ta mängis peaosi ka lavastustes «Kassirabal» (2013) ja «Sügise unenägu» (2015) ning kõik kolm rolli on eriilmelised. Kui «Kassirabal» Hester oli müütilise ja «Sügise unenäo» Naine irreaalse varjundiga, siis «Jäneseuru» Becca peab toime tulema argisusega, tema sarm ja naiselik sära ilmnevad nagu kogemata muserdatuse varjust ja temperament hõõgub tuhakorra all.

Kaheksa ja kümme kuud kestnud leina erisus avaneb rollis mikromuudatuste kaudu. Oma perekonna naistest on Becca kahtlemata kõige täiskasvanum. Liis Lass Becca noorema õe, impulsiivse ja erksa hipiplika Izzy osas loob oma reaktsioonidega lahedamat meeleolu, Izzy ja üldse kõigi rollide puhul on huvitav jälgida mõistmise ja isekuse ühisosa.

Perekondlik kokkukasvamine, tüdimusest ühtehoidmiseni, on loetav igal lavahetkel, nii ka Epp Eespäeva lavaelus Becca ja Izzy ema Natina, kelles tasakaalutus ja hoolivus, jututeemade ja käitumismustrite tüütu etteaimatavus ja ootamatu elutarkus tragikoomiliselt segunemas.

Tundub peaaegu uskumatu, et näitleja Rain Simmul polegi varem lavastaja Madis Kalmetiga koos töötanud, «Jäneseuru» põhjal näikse neil olevat üsna sama vaimne veregrupp. Howie rolli sobib Simmuli pigem introvertne sarm, huumorimeele ja hingevalukirme karge ühtesulatamine, tajutavaks saab Howie kohanemisvõime oma naise suguvõsas ja samas mehe veidi teistmoodi meelelaad, mida lein üksilduseks võimendab.

Üks mõjusaid perekondlikke stseene on Becca ränk ja rämesõnaline süüdistus jumalale ja see, kuidas kolm pereliiget kõik korraga ja igaüks isemoodi heitudes teda vaigistavad.

Psühholoogiliselt äärmiselt keeruline ja seetõttu huvitav roll on Mikk Jürjensil: tema Jasoni esimene ilmumine, kirja ette lugedes, tundus käte krampumises ehk veidi väline, mida hetk edasi, seda veenvamaks ta muutus. Eriti partnerluses Reinsalu Beccaga, mõlema jaoks murrangulises kohtumises, kus Jasoni pilkudes ristlemas süüdlaslikkus ja lootusrikkus. See, kuidas Jason nagu kuulekas laps joob tühjaks Becca antud piimaklaasi, muutub mitmetähenduslikuks.

Kõige tundepeenem ja üksiti tundlemisvaba on Becca ja Howie lähitulevikku vaatav dialoog finaalis. Kuidas abikaasade käed kohtuvad ja kuidas Becca teine käsi jääbki krampunult seemnesaiaviilu hoidma. Varasemale piimaklaasi kujundile lisandub Howie pooltühi – või siiski pooltäis? – klaas puhta veega, mida Simmul on laual nihutanud hajevil käega, aga ometi nii, et meenub Tarkovski «Stalkeris» pilguga klaasi liigutav laps...

Mällu sööbib südamlik hetk, mil isa vaatab videosalvestist, kus nad pojaga räägivad nähtamatuks muutumisest ja võlujõust. Poeg kinnitab, et ta näeb ka nähtamatuks muutunud isa, sest temal ongi see võlujõud – isa vastab, et selle ta unustas ära.

Tagasi mõeldes muutub nii tühise(ma)ks ka silmaga nähtava või käegakatsutava «kustutamine», sest mälestused ju ei kao. Eriti tähtis on see äratundmine praegusel pildikirjul ajastul, mil (enese)jäädvustamise ajutisus ja vilkuv virtuaalsus ohustab meelerahu, julgust jääda iseendaga silmitsi. Nimelt seda, rahunevat läbimõtlevat aega iseendaga, ongi kinkinud Madis Kalmeti lavastused.

Oskus nähtamatut näha ja publikuga jagada ongi hea lavastaja eluosa.

 
Pille-Riin Purje
Postimees, 14.02.2017