Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL: "Seksi saab, aga hing jääb tühjaks"

03.10.2012
Linnateatri noorte näitlejate tükk vaatleb moodsate introvertsete linnanoorte muundumist alfaisasteks.

Laupäeval Linnateatris esietendunud Paavo Piigi ja Diana Leesalu näidendi „Lantimiskunstnikud” aluseks on USA ajakirjaniku Neil Straussi tõsielul põhinev „The Game”, üks maailma tuntumaid naiste võrgutamise kunsti õpetav raamat. Tükk vaatab luubiga selle elegantset süüdimatust väärtustava maailmapildi taha.

Tegemist on mitmekihiliselt ühiskonnakriitilise põlvkonnateatriga, mis võtab halastamatult ette post-00-ndate linnanoore olemuse. Lavastuse pealispinnaks-väljendusvahendiks on groteskne, piinlikkuse piire kompavalt välja mängitud situatsioonikoomika, sügavuseks meie aja vaimu tabamine mitmeplaanilise eneseirooniaga. Mis juhtub, kui beetaisane treenib end alfaisaseks, on see lõpuks seda väärt?
 
Tüki kangelane on moodne linnanoor, kelletaolised on viimase kümmekonna aastaga üle võtnud ning oma näo järgi ümber kujundanud Tallinna ja Tartu kaasaegse kultuurielu põhiväärtused. Alfalik 1990-ndate noori iseloomustanud jõmmikultuur on tänapäeval marginaliseeritud kas magalarajoonide hoovikanjonitesse, Suur-Karja tänavale, väikelinnade parkimisplatsidele või äri- ja poliitikamaailma.

Kasvukeskkonnana on need vananenud, olemuselt ekstravertsed väärtused praeguse introvertse beetapõlvkonna maailmapilti kujundanud ilmselt rohkem, kui karta oskame. Siit tegelaste hädad pihta hakkavadki.

Kõigepealt pannaksegi etenduses beetaisaste välimuse ning jututeemade kaudu õnnestunult paika kontekst – sarvraamidega prille kandvate kitsateksalise kontoritööliste maailm, kus peamiseks märksõnaks on teadlik soov massist eristuda, selleks 20. sajandi popkultuuripärandist endale sobivat identiteeti kokku pannes. Identiteedi peamised komponendid määrab siiski inimloomuse paratamatu kuuluvus- ja staatusevajadus.   

Kas Must Puudel on lahedam kui F-hoone? Sellele vastanduvat meelelahutusmeedia loodud ilusate inimeste tühisusest tulvil peavoolu paralleeluniversumit markeerib superstaar Mai-Liis Juuni liin, ennekõike stiilipuhtalt väljamängitud sisutu teleintervjuuga.


 
Põlvkondlikus plaanis haakub „Lantimiskunstnikud” mulluse lühifilmiga „Haiguste ravi”, kus küsiti: kas äraaetud hipsterid lastakse maha või lasevad nad ennast ise maha? „Lantimiskunstnikud” küsivad: kas ja kui tasuvaid alternatiive leiab äraaetud hipster mahalaskmisele?
 
Eneseabi, olgu selleks eskapism esoteerikasse, lugematutest ingliskeelsetest netifoorumitest enesekuvandiga haakuvate pidepunktide otsimine või igaõhtune tuimestav joint, on tänapäeval korraga tabu ning kompleksivaba sektantlus. Tükk tõstatab küsimuse: kui palju sellest tegelikult töötab?
 
Beetaisased Kaspar Velberg, Priit Pius ja Henrik Kalmet kohtuvad „sebimiskunstnik” Karl-Andreas Kalmetiga, kes asub neid välja koolitama. Nagu Sherlock Holmes ja kolm doktor Watsonit – kõik on lihtsalt nii elementaarne, et ainult imesta. 


 
Introverdid treenitakse ekstravertideks, väärtused vahetatakse välja. Sellest uuest maailmas puudub aga igasugune sisuline inimestevaheline pinge, sest tüki kangelannad, arhetüüpsed ööklubitaja-tüdrukud blond Maiken Schmidt ja brünett Liis Lass esindavad naisetüüpi, kelle väärtus seisneb tema objektsuses. Siinkohal kerkib küsimus naise rollist mehe elus – madrats või mõttekaaslane? Järjestikuste sketšide kaudu esitatav kriitika alfamaailma hoolimatuse ja pinnapealsuse aadressil hakkab tööle ruttu.

Lisades siia veel mureliku ema ja lõpuks mõistuse hääleks osutuva alfaisase Priit Piusi liinid, naisnäitlejate asendamise nukkudega ning Maiken Schmidti kontoripreili, Märt Piusi päris sümpaatia, kellele suhte eesmärgil hinge pugemise läbikukkumine ongi üks sündmusteahela käivitajaid, jõuab tükk tõdemusele, et on asju, mis peavad olema päris, mitte näilised.
 
Grotesk ja üldistused töötavad halastamatult. Seksi saab, kuid hing jääb tühjaks. „Ilma armastuseta oleme vaid kondikotid,” laulis selle arvustuse kirjutamise ajal Venemaa punkansambel Tarakany! mu kõrvaklappides. Ning võttis selle refrääniga „Lantimiskunstnike” teema kenasti kokku.
 
Tervikuna võib Piigi ja Leesalu töö kordaläinuks lugeda. Kõnetab küll, üldistused tabavad kui tanksaapaga, kuid vaataja peab olema ennekõike tegelastega samast põlvkonnast, et mõista peensusteni talle ettesöödetavaid eneseiroonilisi vihjeid, seoseid ja nüansse. „Lantimiskunstnikud” on põlvkonnateater selle sõna sisukaimas tähenduses.

Mart Niineste