Meediakaja

Meediakaja RSS

"Koolipäev Nüganeniga Mauruse koolis"

14.02.2005
SL Õhtuleht
Jaanus Kulli

"Meil on siin teile ka väike eeskava," astub Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen, suu laial naerul, publiku ette. Laupäeva õhtul oli Linnateater tuledesäras. Põrgulaval esietendus A. H. Tammsaare-E. Nüganeni "Tõde ja õigus. Teine osa", millega ühtlasi tähistati teatri 39. sünnipäeva alapealkirjaga "Teise osa teine osa". Sünnipäevaga seoses ka peanäitejuhi vihje väikesele eeskavale - viie ja poole tunnisele etendusele. See on korralik koolipoisi päev.

Publik saalis naerab. Mõnigi üpriski virila näoga. Ikkagi viis tundi! Viie tunni möödudes ja lava pimenedes läigatab ka skeptikute silmas pisar. Nüganen on taas ennast tõestanud. Iseendale. Oma talendi austajatele. Kes tema Linnateatri viimastes lavastustes "Kaotajad" ja "Äri" ei näinud enam seda Nüganeni, mida ärahellitatud silm oli harjunud nägema.

Tammsaare on klassik. Ja kohustuslik kirjandus. Aeg-ajalt näeb telerist Tallinnfilmis 1975. aastal valminud "Indrekut". Must-valge pildikeele ja kogu Mauruse kooli kohal lasuva raskuse vaimuga. Nüganeni Tammsaare instseneering on väga autoritruu. Ometi pole siin jälgegi tolmukorraga kaetud ja kanoniseeritud klassikust. Nüganen poleks Nüganen, kui ta ei viskaks kõrvale kõik varasemad Tammsaare tõlgitsused ja ei jutustaks oma lugu: näiteks eestlaseks olemisest ja eestlaseks jäämisest või sellest, et usk iseendasse, usk ligimesse võib imet teha.

Nüganen on parandamatu romantik. Temas on ka mingit pateetikat. Venelane ütleks - temas on suurt hinge. Tasakaaluks kasutab ta oma koomikuannet. Ning tulemuseks on Mauruse kooli suurepärane lihast ja luust õpetajate (Rain Simmul, Allan Noormets, Kalju Orro jt.) ning õpilaste (Andres Raag, Alo Kõrve, Bert Raudsepp jt.) galerii ning selle keskel vana Maurus Aarne Üksküla võrratus kehastuses. Ning Indrek Paasi (Argo Aadli) ja Ramilda (Elisabet Tamm) teineteise leidmise lugu. Lavastuses teeb kaasa ka Elmo Nüganeni tütar Maria-Netti Nüganen.

"Olen nüüd maigu suhu saanud ja tahan Tammsaaret kindlasti veel teha, temas on nii palju sees, uskumatult palju," õhkas Nüganen etenduse järel. Pärast Nüganeni lavastuse vaatamist tahaks Tammsaaret kui klassikut uuesti lugeda.

"Teise osa teises osas" pidas teatri direktor sünnipäevakõne ja andis kätte kolleegipreemiad. Õhtu jätkus sünnipäevatordi ja tantsuga.

Linnateatri kolleegipreemiad:

Parim lavastus: "Tõde ja õigus", lavastaja Elmo Nüganen
Parim kujundus: "Tõde ja õigus", kunstnik Iir Hermeliin
Parim naisnäitleja: Elisabet Tamm
Parim meesnäitleja: Argo Aadli
Parim kõrvalosatäitja: Mart Koldits
Eripreemia: Aarne Üksküla

Linnateatri juhtkonna preemiad said ka enim etendusi andnud naisnäitleja Hele Kõre (175 etendust) ja meesnäitleja Rain Simmul (223 etendust).

Publikupreemia pälvis Evelin Pang.

Pool tundi pärast etendust

ELMO NÜGANEN: Tammsaare oli mul ammu mõttes, aga ma ei osanud teda näha ja võib-olla ei julgenud teda ka teha. Igal asjal oma aeg.

Vana Maurus on ju progressiivne kuju, kes süstib inimestele usku, kes ütleb lapsele, et usu ja sa saad, sa hakkad kõndima. Ja ta ei aja seda asja, et ärge õppige seda või ärge lugege seda raamatut.

Kui võrrelda instseneeringu tegemist või lavastamist, siis esimene oli ikka raskem. Instseneerimine ongi juba lavastamine, sest kui sa kirjutad, siis sa selle ka oma peas läbi mängid.

Mis puutub lavastuse pikkusesse, siis kui ma viis tundi Tammsaarega kakleks, maadleks, annaks talle pasunasse, siis sel poleks mingit mõtet. Tammsaarega vaidlemisest võib teha viie- või kümneminutise loo ja kogu lugu. Aga ma tahtsin teda enda jaoks avastada, selle puhul ajamõõde muutub nagu teisejärguliseks. Ja ma loodan, et ma ei raiska selle etendusega inimeste aega.

Kui aga rääkida kahe sõnaga lavastuse ideest, siis siin on mitu tahku, millest üks on usk, mis paneb jalad alla ja vee peal käima.

Üks küsimus: mida Nüganeni Tammsaare-tõlgendus teile ütles?

ADOLF ŠAPIRO, lavastaja ja Nüganeni sõber: Oleks palju öeldud, et ma Tammsaaret väga hästi tunnen, aga ma olen teda lugenud ning näinud kõiki Panso ja Mikiveri Tammsaare lavastusi.

Nii et kõik need viis tundi saalis oli väga põnev istuda ja vaadata, millised teemad Nüganen siit enda jaoks välja valis ja milliste vahenditega ta neid edasi annab.

Mulle oli selles lavastuses ehk kõige olulisem, et teater on endiselt väga värske ja ka noor. Sest teater on nagu inimene, kes kasvab, saab küpseks ja vananeb. Aga ma ei näinud mingeid vananemise märke. Rääkimata sellest, et lavastuses on terve plejaad suuepäraseid näitlejatöid.

Kui õnnestub, tahaks ka ise siia tagasi lavastama tulla. Konkreetseid plaane veel ei ole, sest mul on parajasti käsil kaks lavastust: Iisrealis hakkan lavastama Isaac Singerit ja Prantsusmaal Lionis Pirandellot.

Aga Tallinna tulen ma alati suurima heameelega tagasi. Käin mööda vanalinna, hingan sisse selle linna õhku. Kuigi ma tunnen Tallinna väga hästi, iga tänavat ja kangialust, avastan siin ikkagi alati midagi uut. Tallinn on nagu raamat, mida peab aeg-ajalt üle lugema.

PAUL-EERIK RUMMO, rahvastikuminister: Meeldis see, et Nüganen ei ürita lähtuda varasematest Tammsaare lavastustest ja instseneeringutest, vaid teeb nii, nagu loeks seda raamatut esimest korda. Ja mis meeldis, et Tammsaare oli oma põhitonaalsusest proosalisem.

Muidu on ju Vargamäe ja Mauruse kool saanud mingi sümboli tähenduse - Vargamäe pole lihtsalt mingi kuskil asuv talu, vaid kõrgmetafüüsiline sümbol - ja pikapeale muutub see tüütuks. Lisaks kaasneb sümboli otsimisega ka teatud pateetika. Selles mõttes oli Nüganenil täiesti värske pilguga lähenemine. Lihtsalt mingisugune kool ja mingisugused poisikesed ja mingi veider vanamees oma suunavate impulssidega. Nii et tavaline proosaline elu.

MARIANNE MIKKO, europarlamendi saadik: Sel aastal saab sotsiaaldemokraatia Eestis saja-aastaseks ja teiste hulgas oli sotsiaaldemokraat ka A. H. Tammsaare. Seega oli väga hea vaadata ja kuulda lava pealtki rahvuslikus kontekstis sõnu sotsialismus ja sotsialist. Poliitiliselt on see väga aktuaalne etendus, paneb inimesi mõtlema mitte ainult mineviku üle, vaid ka selle üle ja ümber, mis on juhtunud viimastel aastatel, kus kesksel kohal on meie rahvuse püsimine. Nii et lavastuses on palju põhiväärtuslikke küsimusi. Lisaks olen mina kui sotsiaaldemokraat väga rahul sellega, et sõna sotsialist on siin esindatud ja võib-olla nii mõnigi hakkab mõtlema, mida see tollases kontekstis tähendas ja mida see võiks tähendada aastal 2005.