Meediakaja

Meediakaja RSS

"Näidendile on vaja hing sisse saada. Intervjuu Madis Kalmetiga"

09.04.2011
Tallinna Linnateatri kevad
Maria Lee Liivak/ Ruudu Raudsepp

Töötasid Linnateatris viimati üle kümne aasta tagasi. Mida oled vahepealsetel aastatel teinud?

Pärast Linnateatrit elasin paar aastat vabakutselise elu Pariisis, kus pere tööga seoses viibis, ja nautisin sealset kultuuriõhkkonda. Tagasi vaadates on see periood olnud üks ilusamaid ja harivamaid. Oli aega käia lihtsalt linnas – mis on iseenesest juba kultuurikogemus –, teatritest, näitustest, kontsertidest rääkimata. Tagantjärele vaadates jäi isegi sellest paarist seal elatud aastast väheseks. Nüüd ma tean, kus veel käimata jäi, ja loodan tagasi minna. Mitte küll paariks päevaks, sest see teeks mind ainult nukraks... Pariisist on ju pärit ka seesama „Koletis kuu peal“. 90ndate lõpus lõi Irina Brooki lavastus seal laineid, pälvis mitmeid Molière’i preemiaid. Ma ise seda tervikuna näinud ei ole, aga kajastusest tekkis huvi näidendi vastu.

Raivo Trass oli siit Linnateatrist läinud Endla teatri peanäitejuhiks ning kutsus mind Pärnusse lavastama. Seal tegin ühe enda jaoks olulisima lavastuse, Matéï Visnieci „Üheksa ööd“. Ka selle näidendi olin lihtsalt avastanud ühest Pariisi dramaturgiapoest. See lavastus oli laadilt – teemalt küll mitte – tegelikult „Koletisega“ sarnane. Nii hakkasingi Endlas algul külalisena, hiljem juba koosseisulisena lavastama ja lõpuks olin pea kaheksa aastat seal, kuni uus peanäitejuht minuga lepingu lõpetas.

Kuidas sattusid uuesti Linnateatrisse lavastama?

Juhtus nii, et rääkisime Elmo Nüganeniga kolmest näidendist, mis mulle huvi pakkusid – ennekõike paelus „Koletis kuu peal“. Ja siis korraga, ootamatult – olin juba plaaninud pikemat sõitu Hollandisse oma abikaasa juurde – teatas Elmo, et nüüd jaanuarist võiks tegema hakata! Õnneks sai teater teksti kohe Kustav-Agu Püümanile anda, nii et võisime distantsilt tööd alustada ja kõik sujus haruldaselt hästi. Hollandi-visiit jäi küll sedapuhku lühemaks, kuid selle korvas mitmekordselt rõõm jälle tööd teha. On õnnistus, et Hele Kõrve haaras võimalusest kinni ja tuli – ta oleks võinud vabalt olla sügiseni emapuhkusel. Tänu temale sai kokku ideaalse koosseisu. Nii et see oli õnnelike kokkulangevuste jada.

Oled seda näidendit aastaid mõttes kandnud. Miks see sinu jaoks nii oluline on?

Ma ei oska päris täpselt öelda. Mind puudutab materjali lugemisel mingi salapärane inimlikkuse aste, mis räägib mulle sisemiselt midagi väga olulist. Seda võiks ehk nimetada hoolivuseks, armastuseks, vastastikkuseks austuseks – ja selle kõige taga on see, et elu pole kunagi kerge, ent kui suudetakse endas raskustest hoolimata säilitada inimlikkus, siis puudutab see mind ükskõik millises näidendis. Suurem osa head dramaturgiat sellest ju räägibki, kas peresuhete tasandil või sotsiaalses plaanis – mingisuguste barjääride ületamisest, et jõuda paremasse maailma.

„Koletis kuu peal“ on ühest küljest väga hästi konstrueeritud näidend, aga samas näib miski selles olevat ebastandardne. See justkui nõuaks lavastajalt või näitlejatelt mingit teistsugust lähenemist, ta ei võimalda stampide rakendamist.

See näidend näib olevat väga selge ja lihtsa struktuuriga – raamjutustus, kus pildid elustuvad; tundub, et mis seal ikka nii väga lavastada. Mingil hetkel hakkab see vajama aga midagi enamat. Mingit sisemist pingestatust, mida saavad luua ainult näitlejad ja teatav tervikõhkkond. Muidu ei hakka tööle teksti suurem sõnum. Meil olid põhiteemad algusest peale väga selged, aga raskused tekkisid just lõppfaasis: kõik oleks nagu eraldi stseenides olemas, aga järjestades enam miski ei tööta. Kuidas saab nii lihtsa struktuuriga näidend montaažis hakata vastu puksima?
Ilmselt leidsime koos näitlejatega selle ühise sideaine, aura või energia. Ma arvan, et see oli mingi jäägitu usaldus, mis hakkas kõiki ühendama. Võib-olla see ongi sideaine, jumalik hingamine. See on ses mõttes hea paralleel, et näidendis küsib ju väike poiss Vincent: „Kas te olete kunagi mõelnud, et kust see kõige esimene hingetõmme tuli? Kõige esimene hingetõmme, mis maa peal üldse hingati?“ Näidendiga oli sama lugu – talle on vaja hing sisse saada. Aga kust see tuleb? See on küsimus.

Need poisid – Jaan Aleksander Konze ja Egert Kadastu, kes mängivad Vincenti – valisid ju paljude teiste poiste hulgast...

Ja seda oli väga raske teha. Nii paljud komponendid ju mõjutasid. Et nad oleksid Tallinnast, et nende vanemad oleksid nõus, et nad saaksid koolist vabastuse. Ja et nad suudaksid midagi laval teha. See oli ses mõttes päris suur dressuur. Ja müts maha näitlejate ees, kes viitsisid ise ka treenida, õpetada, harjutada. See ühendas meid kõiki väga – kõik tahtsid teha ja tundus, et puudu on veel vaid poisid: kui nemad saaksid ka järje peale, siis võib siit midagi väga ilusat tulla. Pidime nii väga uskuma kõigesse ja võib-olla sellega puhusimegi lavastusse mingi kohutava lootuse sisse. Et me ei saa olla seda tegemata. Me peame kõik seda edasi viima.

Millal said teada, et näidendi autor Richard Kalinoski tuleb ise Tallinnasse esietendust vaatama? Kas see mõjutas lavastusprotsessi?

See põnts pandi suhteliselt vara ära... vist paar nädalat olid proovid olnud. Alguses ehmatas küll, sest selles faasis ei teadnud veel, milliseks lavastus võib kujuneda. Ma sain küll usaldada oma näitlejaid ja mingil määral iseennast, aga mingit garantiid selle kohta, et me täielikult ei põru, ju ei olnud. Aga trupp oli minu suhtes hirmus armas ja toetav ning rahustas mu maha, nii et proovide käigus unustasime autori tuleku praktiliselt ära. Kuni ajani, mil ta peaproovide ajal hakkas uksele koputama... Näidendit ja Kalinoski enda stiili arvestades võinuks mul olla palju suurem hirm, kui oleksin teinud midagi peapeale pööratut, avangardset, mingis tantsulis-karjuvas saksa teatri ekspressionismi laadis. Selles mõttes ma ei kartnud – tema tahtis oma näidendit näha heas psühholoogilises võtmes ja nii me seda ju kogu aeg ka tegime.

Kuidas on su teatrinägemus aastate jooksul muutunud või kuhu ta suundub? Märkad sa mingeid murdepunkte?

Rakvere Teatris ja seal peanäitejuht olles lavastasin kõige rohkem suurel laval ja vabas õhus – see oli paratamatus, sest väikest lava seal tol ajal polnudki. Sel perioodil tegin teatraalsemaid asju, mulle meeldis väga Molière. Võib-olla jõuan ringiga selle juurde tagasi, aga see ei tohiks olla rokokoolik kleitidesahistamine või maneerlikkus, saab palju lihtsamalt, kirglikumalt, orgaanilisemalt. Minu jaoks on Molière väga elav autor, väga vaimukas ja väga kaasaegne. Kui vaadata lugusid ajakirjandusest – olgu poliitika või mõni kriminaalsem teema – siis tundub, et Molière’i tegelased lausa kahvatuvad selle kõrval. On õudsemaid karaktereid ja inimloomuseid – tartüflus juba ei tea mitmendas astmes!

Aga Rakvere ajal olid välisemad, mängulised, tinglikumad asjad – Švartsi „Don Quijote“, kus laval peaaegu midagi ei olnud, ja vahendeid otsisin rohkem teatraalsetest tinglikest elementidest.

Linnateatris hakkasid lavad dikteerima intiimsemaid materjale – siin ei olnudki suurt lava, sel ajal oligi ainult Väike saal. Hiljem tegime pööningul – nüüdne Taevalava – Mankelli „Lollprintsi“. Tassisime ise pööningu ehitusprahist tühjaks, leidsime ehitusrägases majas endale uue mänguplatsi. Materjalid, mida ma sel ajal otsisin, olid psühholoogilisemad, minimalistlikud, näitlejakesksemad. Ma võib-olla ei valitse nii hästi suure lava vahendeid ja võtteid. Mulle meeldib töötada rohkem näitleja kui efektide kaudu. Mind huvitab kirg näiteks selles, kuidas panna mees ja naine laua taha istuma ja lihtsalt otsida, kuidas see oleks väga põnev. Vaikuse otsimine, hetked, kus vaikus kõneleb rohkem kui tekst. Vaikus võib olla väga pikk, sest see on tegelikult sõnum – sa loed vaikust, mitte pole sellest lihtsalt lummatud. Ei ole ju nii, et vaikus on automaatselt hea. Vaikus võib ära kukkuda, olla igav, tühi paus. Aga on olemas vaikus, mille katkemist sa ei taha. See sõltub aga näitlejatest – kuidas nad hoiavad kinni seda kuldset nähtamatut niiti teineteise vahel.