Meediakaja

Meediakaja RSS

"Keti lõpp - ufo hamburgeri vahel"

05.03.2012
Postimees
Janar Ala

Paavo Piigi kirjutatud ja Priit Võigemasti lavastatud «Keti lõpp» algab järgmiselt: üks mees, poeet, nagu peagi selgub, lebab pallivannis nagu surnu.

Kui püss on esimeses vaatuses seinal, siis teeb see viimases ka pauku, kõlab üks teatriajaloo kuulsamaid lauseid. Esimene vaatus polegi veel alanud, kuid tundub, nagu oleks keegi juba surnud. Püssi ei ole ega tule. Omamoodi tšehhovlikuks võib tahtmise juures aga lavastust pidada küll, kuid las see võrdlus jääb nüüd minust siia maha.

Tegevuspaigaks on koht, mida praktiliselt ei ole, moodsamas keeles mittekoht – üks moodsa, isetu ja voolujoonelise sisekujundusega kiirtoidukoht. Keti lõpp – ühe kiirtoiduketi viimane, linna ääres asuv lüli; koht, kus keegi ei käi, oma banaalsuses ultramodernne eimiski. Kunstnik Marion Undusk on loonud asjakohaselt efektse atmosfääri.

Kuskil kauguses, taustal mängib raadiofiltreeritud 1980ndate õhk – Star FMi pophitid à la Madonna, George Michael jne. Igast lavaruumi punktist piserdatakse vaataja poole moodsa, kiire ja transitiivse elu õõnsaid punkte justkui seeriatoodetud parfüümi. Kõige selle keskel, absoluutse keskpunktina töötab kiirtoitlustusettevõtte teenindaja (Evelin Võigemast), kelle näolt paistab kõige lihtsam ja selgem tülpimus.

Kui veel enne, kui etendus päriselt on alanud, tõuseb pallivirnast poeet ja hakkab tulistama allenginsbergilikku luuletust inimestest neoonpäevas ja öös, tabab mind hetkeks nõutus – kas taas kord on oodata kogu moodsa maailma elementaarosakesi ühe hingetõmbega välja paiskavat müstilis-hüsteerilist kurbmängu?

Nõutus kasvab veelgi, kui lavale, st kiirtoitlustuskohta sisenevad Mees (Andero Ermel) ja Naine (Elisabet Tamm) ning hakkavad oma eraelu piinlikke detaile teineteisele ette pilduma, kõike seda seiramas moodsa elu strukturaalne tühikoht – teenindaja. Tüütu dialoogi tüütud detailid suurendavad muret veelgi, mida mõnevõrra päästab Elisabet Tamme suurepärane esitus. Kui aga asja teenindaja vaatenurgast vaadata, siis võib too tüütus olla ka kavatsuslik.

Mängu sekkuvad veel enda väitel mõttetut tööd otsiv, mitme magistrikraadiga noormees, samuti kaks beibet (või Jänest) ja multitasker. Enam-vähem selline võikski vist olla üks kiirtoidukoha klientuuri kaudu avanev kirjandussotsioloogiline uurimus, arvan mina, amatöörsotsioloog.

Dialoogid tegelaste vahel tabavad enamasti elu närvi ja on selle juures vaimukad niimoodi, et ei tundu otsitud. Karakterid, isegi beibejänesed, on mitmeplaanilised – igaühel neist oma kurbus ja tumedus anda ja võtta.

Hästi ja kontekstis vajalikuna on välja mängitud kõrg- ja madalkultuuri enamasti koomiliselt kohmakas kohtumine, kui viimasel, sulgemise ja apokalüpsise eelsel hetkel satub keti lõppu ei keegi muu kui Arvo Pärt Priit Võigemasti väga õnnestunud esituses (Pärt kiidab atmosfääri, ütleb, et talle meeldib siin).

Pärdi sekkumine annab «Keti lõpule» mõõtme, mida viimati teatris käies kohtasin Von Krahli teatri «The Endi» vaadates – banaalsesse popruumi siseneb reekviem, gnostiline või kiir-gnostiline ufo. Nagu ufo seisab see koht keset tühermaad, kirjeldab ecstasy-tablettidega söögikohta naasev noormees teenindajale epifaaniat.

Olmelise ja hõllanduslik-poeetilisema täpselt välja mõõdetud liigendamisest räägivad ka kergelt sürrealistlikuna mõjuvad koreograafilised vahekohad – õhkutõusmise hetked ja unistamise jäljed muidu nii reaalkapitalistlik-gravitatsioonilises asutuses.

Õnnestunud näitlejatööd, õnnestunud lavastus Võigemastilt. Kui viiepalliskaalal hindeid saaks anda, siis neli väga väikese miinusega.