Meediakaja

Meediakaja RSS

"Armastuse antinoomiad"

14.12.2009
Postimees
Rein Veidemann

Ei, see pole trükiviga ega keelevääratus arvustuse pealkirjas, mida esimese hooga loetakse „armastuse anatoomiana“, survestavaks taustaks 1970-ndate alguse poola samanimeline menufilm või Marina del Carmeni intiimelu õpik. Linnateatris elatakse läbi vaatajate ees just „armastuse antinoomiaid“, nii nagu Anton H. Tammsaare need romaanis „Ma armastasin sakslast“ kaasaegsetele ja järgnevatele põlvkondadele lugemiseks ning järele mõtlemiseks jätnud.

Nüganen üllatab

Võiks ju arvata, et Tammsaare epopöale viimased aastad keskendunud lavastaja Elmo Nüganen jätkab samas rütmis samade teatrivahendite ja võtetega ka „Ma armastasin sakslast“ lavastades. Millegi seesuguse ootusega läksin minagi etendusele, mõeldes probleemidele, mis teda dramatiseerija ning lavastajana ees ootavad. Tammsaare romaani polüfoonilisuse tagavad üksteisega läbi põimunud mitu teksti: kõigepealt, Oskari päevik või pihtimusromaan; teiseks, päevikut „juhtiv“ Oskari eneseanalüüs ehk metatekst, kolmandaks Erika kiri kui koodtekst, mis ise küll järelloona osutub hoopis nii „kohvri“-saladuse võtmeks kui ka Erica pihtimuseks; neljandaks läbi Oskari teksti kujunev sündmusterida ja viiendaks, vana paruni kaks teksti, esimene neist Oskari kosjaskäigul ja teine pärast Erica surma – igaüht neist „häältest“ võib võtta lavastuse fookusse.

Ja mida teeb Nüganen? Ta ehitab üles lavastuse Oskari ja Erica pihtimuse vastastikusele peegeldusele, mis rõhutab traagilist kuristikku kahe armastaja vahel, kellest kumbki on oma armastuses üksi, kelle kohtumised ja igatsus on Koidu ja Hämariku kohtumised ja igatsus ning kes võivad loota armastuse viljumisele üksnes sealpoolsuses, igavikus või taevas, mis raamib lavastust. Niisiis, Nüganen keskendub täielikult Tammsaare sõnumi võimendamisele, aga mitte lihtsustatult (seda ei võimalda Tammsaare teksti enda paradoksaalsus), vaid psühholoogilise läbitunnetusega.

Selles lavastuses ei kehastuta mingiteks kujudeks, ei mängita, vaid ollakse oma soo, tõu, rahvuse, seisuse olemuslike joonte kandjad – ja kannatajad. Keskendatust üheleainsale tundele või seisundile – aga armastus on Tammsaare loomingus eksistentsiaal, st inimolu määrav alus, mis ise ei allu valikule – teenib ka täiesti tühi ruum. Sellesse Oskari poolt publiku seast tõstetud kolm viini (kohviku) tooli muutuvad kaastegelasteks. Neil istutakse kinos, nad reedavad Oskari käitumise süvakihte (parun ütleb „Istuge, ometi“, kuigi Oskar tema juuresolekul seda ei söanda), nad on Oskari ja Erica esemelised dublandid, mis etenduse finaalis „liibuvad“ üheks Oskari süles (minu meelest võimas sümbol!), kes kaks tooli kokkupanduna nad publiku hulka tagasi tõstab.

Arenemine ja „arenemine“

Antinoomiad ehk otsustuste lahendamatud vasturääkivused saavad alguse ühelt poolt Erika (Külli Teetamme võrratus esituses) soovist areneda. Aga kuhu? Olla väärt armastatud oma seisusekaaslase poolt tähendab tegelikult armastuse formaliseerimist. Armastada aga Oskarit – aga teda ta oma hinges armastas – tähendas tõu reetmist, enese maha salgamist. Ja Oskari (samuti väga nüansirikkalt esitatud roll Tõnn Lambilt) arenemised armastuses on määratud samuti luhtuma. Arenemine korporandiks saamise läbi tähendab Erika jaoks armastuse reetmist, loobumist loomulikkusest, mida Erica nii väga igatseb. Endaks jäämist – mida ju otsitakse – takistab aga ühelt poolt ürgne seotus oma isandaga (baltisakslastega), teiselt poolt tung olla tunnustatud kultuurrahva esindajana.

Kogu suhtlusvõimatuse kuristiku sügavuse avajaks saab vanaparun (Aleksander Eelmaa), kui ta, lükanud tagasi Oskari kosjaviinad, tunnistab pärast Erica surma, et Oskar oli üks „õige eesti mees“ – aga mitte siis selles mõttes, nagu toonane Eesti Vabariik „õigeid eestlasi“ näha tahtis (vastanduvana baltisakslastele) ja nagu neid täna sageli nähakse, vaid mehena, kes ei sandista ühist balti minevikku, kes ülepea suudab oma minevikuga hakkama saada, sest „minevik on ainuke elav, eluline ja eluandev aeg inimeste ja rahvaste saatuses, sest ainult minevik võimaldab arenemise.“

Ei Oskar ega Erica, mõlemad läbi armastuse teiseks saamise tungis, olles valmis küll minevikust (Oskar kui „uue eestlase“, Erica eestistunud baltlasena, kes oskab puhtalt hääldada „õ“-d) lahti ütlema, polnud siiski suutelised seda ületama. Kuidas jääda iseendaks ja saada samas teiseks – see ongi Tammsaare armastuse antinoomia.

Elmo Nüganenilt ja Tallinna Linnateatrilt jääb oodata veel Tammsaare näidendit „Kuningal on külm“ ja „Põrgupõhja uut Vanapaganat“. Aga juba olemasolevadki lavastused tõestavad, et Linnateater on just see õige Tammsaare kõlalaud ja Nüganen selle kõlalaua keelte tundja.