Meediakaja

Meediakaja RSS

"Äratundmise kergus ja valu"

05.04.2010
Postimees
Rein Veidemann

Kaks tundi ühtejärge etüüde, ühendavaks sidemeks üle lava kandekottidega töölt koju kõndiv kurnatud naine (Piret Kalda), ühendavaks raamiks teel tööle tõttava mehe (Margus Tabor) kohtumine klassivennaga (Allan Noormets), keda pole aastakümneid nähtud ja kellega rääkida pole midagi, ja siis seesama mees südaööl koju jõudmas, kaasas sünnipäevakink naisele, mille ta juba aasta eest oli teinud.

Niisugune on Linnateatri uuslavastus, dramaturgi sõnul aasta eest lavastatud „Hecuba pärast“ mõtteline järg – näitlejate, lavastaja Priit Võigemasti põlvkondlik eneseotsing. Igal juhul üks suur küsimus iseendale, publikule, ühiskonnale. Lavakujundus piirdub poodiumi ja kuue tooliga – seesama (masust tingitud?) minimalism, mis iseloomustas Nüganeni „Ma armastasin sakslast“ kujundust. Ei, see pole kokkuhoid kokkuhoiu pärast. Panused tehakse näitlejaile. Rekvisiidid (saunaõhtu etüüdis „hiinlasest“ grillipott, lapse- ja noorusea tähistajate etüüdis lapsevanker) on vaid sütikud, pommiks on arhetüüpse olukorra või tegelase väljamängimine. Ja see on tõesti meisterlik. See, kuidas lastevanemate koosoleku stseenis kehastub Allan Noormets teisest ajast pärit moralistist isaks; kuidas äpust abielumees Andres Raag maadleb „hiinlasega“; kuidas Piret Kalda esitab dialoogi mehele ja kodule pühendunud abielunaise ning Moskva-sõiduks kahtekümmend viit krooni kerjava muretu „baaba“ vahel. Ja kuidas kogu seltskond mängib rabavaks absurdiks igapäevase seebiooperliku klatši, nii et saal rõkkab vaimustusest. Ja kuidas Tallinna sovetiaegsete tänavanimede ühismeenutusest tõuseb n e n d e lapsepõlve nostalgiline üldistus. Sest igas ajas ollakse vaid üks kord.

Lapsepõlve unistuste tulevik on täiskasvanuks saades taandunud argikohustuste rutiiniks, mida lohutatakse homsega: homme võtan end kokku, homme ehk läheb paremini, küllap lähebki, homme hakkame alles elama…Kuni selgub, et homme on needsamad kohustused ja hirmud ning unistustest jääb vaid mälestus.

Lisaks sellele, et näitlejate loodud tüüpides on nii kerge ära tunda iseennast neis samades ettemängitud olukordades, on seal aga veel üks hoopis valusam, lausa eksistentsiaalne äratundmine: oleme nagu Sisyphos, kes karistuseks surma aheldamise ja allmaailmast kavalusega põgenemise eest määrati veeretama kaljurahnu mäkke, kust see siis taas jalamile alla paiskus.

Piret Kalda naine kandekottidega ongi kõige ehedam meie aja Sisyphos. Aga teistel aegadel olid teised koormad. Nii et vahet pole – elamine ongi koorma kandmine, sünnipatu lunastus. „Äkki ma ei olegi inimene. Võib-olla mulle lihtsalt tundub, et olen olemas,“ mõtiskleb Kalda naine. Ta teab, et kord meid unustatakse, aga ikkagi loodab, et „natuke veel ja ma saan teada, milleks elan ja mille pärast kannatan“.

Kas see sünnib juba homme? Me ei tea. Näidend jätab meid vastuseta. Aga ta annab meile vihje: ärge püüdkegi vabaneda oma varjudest. Nad jäävad teid saatma, kuni teist endast on saanud vari. Aga julgege siiski kõnetada oma varju, püüdke teda mõista. Ehk leiate siis ka lohutust ja leppimist. Võib-olla leiategi just leppimises elu mõtte.