Tragikoomiline muinasjutt teatrile

Veneetsia on kanalite, gondlite ja sildade, aga ka maskide, karnevali ja teatri linn. 18. sajandi keskel valitsesid selle linnriigi teatrilavasid kaks suurt näitekirjanikku – Carlo Goldoni ja Pietro Chiari. See kaksikvalitsus ei kestnud aga igavesti, sest ühel hetkel ilmus välja rivaal – terava sulega Carlo Gozzi, kelle imetabased muinasjutunäidendid saavutasid nii suure menu, et tõrjusid Goldoni ja Chiari Veneetsiast sootuks välja. 

Gozzi põimis omavahel fantaasiaküllaseid süžeesid ja commedia dell’arte traditsioone ning lõi sellega täiesti uue žanri, mängulise muinasjutunäidendi, mis erineb ühevõrra palju nii Goldoni elulisest teatrist kui ka lihtsast laadapalaganist. Selle juurde kuuluvad imed ja intriigid, maskid ja vembud, siirad tunded ja keerulised olukorrad ning kindlasti õnnelik lõpp.

Kui Gozzi esimene teos „Armastus kolme apelsini vastu” on kirjutatud kui rõhutatult lapsemeelne paroodia Goldoni ja Chiari arvel, siis edasistes näitemängudes muutub süžee keerulisemaks ning lugu ise fantaasiarikkamaks ja poeetilisemaks. Niisugune on ka Gozzi teine näidend „Ronk” – lugu õnnetust kuningast Millost, tema ennastohverdavast vennast Jennarost, kaunist printsessist Armillast ja tema isast, hirmsast maagist Norandost. Nende ümber sekeldab kirev seltskond tuntud commedia dell’arte tegelasi: Pantalone, kellest on seekord saanud admiral – „tõeline merehunt” , Tartaglia ja Leandro, kes on muutunud kasuahneteks ministriteks, lisaks värvikad teenijad Brighella, Truffaldino ja Smeraldina.

Esmakordselt jõudis „Ronk” lavale 1761. aastal Veneetsias.

Suvelavastust toetab Tele 2.