Ma ei tea, kuidas kirjutada praegusest ajast.

Lihtsam on kirjutada sellest, mis on juba olnud. Kui Aja Lugu on ise välja sõelunud selle, mis on tähtis.

Aga praegu? Hästi. Tegevus toimub siinsamas – teate seda kiirtoidukohta, mis asub parkimisplatsi ääres? Seal on vahel hea süüa, sest keegi ei näe. Sinna on hea tulla, sest seal ei ole tuttavaid. Sügiseses linnas tuleb sinna mees, kes tahaks üle kõige midagi öelda. Aga ta ei tea, kuidas. Igavene tudeng, kes tahaks teha tööd, kus vastutama ei peaks. Noor neiu, kes tuleb lihtsalt lattet jooma. Tulevad veel mitu inimest, kes on nagu üle mingi piiri viidud, sest hullus on ühe inimese puhul haruldane nähtus, aga gruppide, rahvuste ja ajastute puhul on see reegel.

Paavo Piik

„Keti lõpp“ on Paavo Piigi teine näidend. „Keti lõpp“ võitis III preemia Eesti Teatri Agentuuri 2011. aasta näidendivõistlusel.

„Keti lõpu” võlu seisnes sotsiaalses laengus ja inimsõbralikus haardes.
Jaan Undusk, Sirp, „Žüriiliikme mälestusi”, 16.09.2011

Pärdi sekkumine annab „Keti lõpule” mõõtme, mida viimati teatris käies kohtasin Von Krahli teatri „The Endi” vaadates – banaalsesse popruumi siseneb reekviem, gnostiline või kiir-gnostiline ufo.
Janar Ala, Postimees,  „Keti lõpp – ufo hamburgeri vahel”, 05.03.2012

„Keti lõpp” võib olla teos, mis näiteks paarikümne aasta pärast tekitab lugejas mõistmise, et ahah, selline siis oli elu Eesti Vabariigis kaks tuhat ja tosin aastat pärast Kristuse sündi.
Andres Laasik, Eesti Päevaleht, „Kett lõppes, elu läheb edasi”, 08.03.2012

Mingis mõttes võib Paavo Piigi kirjutet ja Priit Võigemasti lavastet tükki nimetada noorte või idealistide tükiks, vanasse noorsooteatrisse oleks see küll sobinud nagu valatult.
Näidata maailma valu ja räppa, aga just nii nimetissõrme ja pöidla vahelt, et liiga pipraseks ei lähe.
Jürgen Rooste, Maaleht, „Valguskiir äärelinna burgerlas”, 22.03.2012

Piigi loodud tüübid, kes ühes äärelinna restoranis mõneks hetkeks kohtuvad, on tõelised maailmakodanikud, see nn kollektiivne hullus, mis neid on tabanud, ei ole mingi Eesti eripära. Näidend tuleks kindlasti tõlkida inglise keelde ja seda tuleks maailmas levitada.
Margit Tõnson, Eesti Ekspress, „Kuidas elada nii, et pärast ei kahetseks”, 27.03.2012

Piik ja Võigemast oleks just nagu äsja avastanud muljejätmise ning sellest menetlusest vasikavaimustusse sattunud. [...] Ometi väärt kunsti loomise eelduseks on just nimelt selle süütuse kadu.
Mihkel Kunnus, Müürileht, „Sa ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!!!”, kevad 2012

Auhinnad

Evelin Võigemast – parima naispeaosatäitja preemia Balti Teatri Festivalil Kaunases, oktoober 2013

Paavo Piik – parima dramaturgi preemia, Balti Teatri Festivalil Kaunases, oktoober 2013

Marion Undusk – parima kunstniku preemia, Balti Teatri Festivalil Kaunases, oktoober 2013