"Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." on Elmo Nüganeni instseneering A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" neljandast osast. Lavastus on jätkuks romaanisarja teisel köitel põhinevale "Tõde ja õigus. Teisele osale", kuid moodustab omaette loo ja on seetõttu vaadatav ka eraldisesivana. Lavastaja Elmo Nüganeni mõtteid "Tõe ja õiguse" neljanda osa kohta: Mulle tundub, et Indrekust saadakse veidi rohkem aru. Igaühel on temast mingisugune kujutluspilt olemas, sest ta on „Tõe ja õiguse" pentaloogia läbiv tegelane. Indreku kuju ja mõttemaailm on kirjanduse ajalukku sisse vermitud – ta on „kannataja pool" ning otsides tõde on tal on alati „õigus". Karini puhul märkasin, et romaani lugedes inimesed tavaliselt vihastasid tema peale, kuid ainult seetõttu, et nad ei saanud tema käitumise motiividest aru. Samas elasid kõik väga Karinile kaasa. Ma ise panin lugedes tähele, et Karini vastu tekib mingi intuitiivne kaastunne. Sain aru, et kui vaataja ei mõista Karini käitumismotiive, siis võib teda väga kergelt võtta kui neurasteenikut, närvihaiget, hüsteerikut. Mõistsin, et võtmefiguur on Karin, et vaataja peab mõistma tema igat sammu. Miks tuleb ta alguses rõõmsalt koju teatega, et Köögertal on pankrotis, miks ta tuju muutub, miks ta läheb Paralepa juurde jne. Mitte sellepärast, et ta otsib elus vaheldust ja on Indrekust tüdinenud, vaid ta läheb kõige paremas usus kindla plaaniga tegutsema, et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa. Tegelaste käitumismotiivid peavad olema vaatajale nii selged, et ta ega pea üht või teist „õigemaks". Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu) ja pürotehnikat või suitsetatakse.