Õnnetu saatusega luuletaja Marie Heiberg karjatas kord: "Minge ära, kuradid! Ma tahan üksinda olla, et tühjendada musta, kibedat elukarikat toredalt ja põhjani…" Tunne, et oleme langenud vaimsesse auku ega suuda end seinu mööda päevavalgusesse vedada, võib olla tuttav ühel või teisel eluetapil paljudele. Võime kutsuda seda Risti Johannese sõnadega "hinge pimedaks ööks" või Carl Gustav Jungi kujundit laenates "öiseks merereisiks". Kaasaegsetest jungiaanidest on Andrew Samuels kasutanud metafoori Nekyia, iseloomustamaks regressiivset etappi inimese arengus, mil ta astub ühendusse oma sisemaailmaga, vähendades sellevõrra välise reaalsusega peetavat kontakti. Müütides ja legendides kujutatakse seda ka rännakuna allmaailma. Kui tõenäoline on, et tunneli lõpus kumab valgus, ning mis on kannatustest kasu? Selle kõige üle arutleb Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniantropoloogia magister Heili Sepp.

Avalik salvestus toimub laupäeval, 18. veebruaril kell 16.00 Teatrisõprade klubis.