Indrek Sammuli mõtteid Jaan Tätte näidendist "Kaev": "Üks tegelane ütleb, et peab olema julgust kaevust eemale minna ja teine, et peab olema julgust kaevu juurde jääda. Kumb on õige, kumb vale? 

Päevast päeva tegeleme me teiste muutmisega ja leiame teistes neid põhjuseid, miks meil hästi ei lähe. Aga äkki on põhjused meis endis ja kui sinna juurde kuuluvad veel väikesed ebaõnnestumised töös, kibestumised eraelus, endale ja teistele andestamata jätmised...võivad usk ja armastus väga kergesti kaduma minna ja jääb ainult lootus - äkki läheb kunagi paremaks või tuleb parem töö või kohtud kellegagi. Ühel hetkel aga seisad kuivanud suu ja hingega. Tätte on füüsiliselt võimendanud kuivanud hinge või vaimu seisundit. Laval on materiaalse kuju saanud hinged.

„Kaev" on selline lugu, kus inimesed on jõudnud oma elus teatud punkti. Usku enam ei ole, armastust samuti mitte, ja ainus, mis on jäänud, on lootus. Aga lootus hakkab ka vaikselt kaduma. Mis siis jääb? Kuhu ja kuidas edasi minna? Millest kinni võtta? Igapäevaelus dikteerib päev oma rütmi ja öö oma ja kuhugi vahele jäävad hetked, mil me ei pääse sellest, et peame enda sisse vaatama. Kes me oleme? Kus me oleme? Inimlik loomus käitubki nii – selleks, et need sunnitud otsa vaatamise hetked oleksid väga põgusad, venitatakse võimalikult pikaks nii päev kui ka öö.

Mehe äratab sageli ellu naine. Samas võib selleks olla mõni oluline elus kohatud inimene. Üks inimene võib teisele olla ingel või päästerõngas, millest kinni haarates võib uuesti elu mõtte leida. Üks inimene võib teise jaoks avada mingid kanalid ja taas on väge edasi minna, sest leitud on armastus või uus usk iseendasse."

Indrek Sammuli Lavaaugu lavastajadebüüt "Kaev" kolis talveks siseruumidesse ja jätkab oma elukäiku Hobuveskis.