"Hamletit" on eesti teatrites lavastatud kaksteist korda. Esimene neist, Karl Jungholzi lavastus aastast 1913 avas "Estonia" uue teatri- ja kontserdimaja. Sajandi viimane, Nüganeni lavastus aastast 1999 avas Linnateatri Taevalava. Lavastaja ise on mitmes intervjuus öelnud, et mõttes on ta "Hamleti" pühendanud näitlejatele. Lootuses ja usus, et ikka leidub inimesi, kelle kohta võib öelda: Kas pole rabav, et see näitleja / vaid kujutluses, kirge manades / end oma kujutelmal allutas / niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg, / hääl murdus, silmi tõusid pisarad, / pilk hullus, oma jõu kõik rakendas / ta kujutelma kehastuse heaks? / Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast! / Mis on Hecubast tal või tast Hecubal, / et peaks Hecuba pärast nutma ta? 

Nagu Nüganeni lavastustes ikka, keskendutakse ka "Hamletis" neljasaja aasta vältel sümboli staatuse omandanud tegelaskujude elavaks, lihast ja verest inimesteks mängimisele. 

Kui "Hamlet on olnud ikka poliitiline näidend, siis Nüganeni lavastus seda pole. See mõjub omal kombel värskelt. /.../ Nüganeni "Hamletis" on laval rohkem heitlike inimeste kokkupõrkeid kui võimu ja vaimu konflikt. Kui me neli aastat pärast "Kolme musketäri" elame ikka veel pudukaupmeeste ajastus ning tõsiseltvõetavat ohtlikku võimu kehastust elus pole, siis jääb üle "Hamletit" mängida nii, et iga pudukaupmeeski sellest inimlikult aru saaks, tõdeb Meelis Kapstas Eesti Päevalehes ilmunud arvustuses. 

Vaata ka: www.shakespeare.com