Lev Tolstoi suurteos „Sõda ja rahu“ jälgib kolme perekonna, Bolkonskite, Rostovide ja Bezuhhovite saatust 19. sajandi rahututel esikümnenditel, mil Venemaa sõdis Napoleoni armeega. Aleksandr Pepeljajevi isikupärases nägemuses destilleerub neljaosalisest romaanist visuaalne lavastus, mis täidab viimast korda ehituse-eelse Lavaaugu oma praegusel kujul. Armastus-, sõja- ja perekonnalugude taustal huvitab Pepeljajevit ennekõike Tolstoi teose filosoofiline ja metafüüsiline plaan ning inimese võimalus jõuda harmooniani.