Laupäevaleht: Läti tipplavastaja Alvis Hermanis: nii väikese rahva liikmena saab sust paratamatult rahvuslane

Tuleval talvel on Linnateatri Talveöö Unenäo festival pühendatud lõunanaabrite teatrikorüfeele Alvis Hermanisele.


Alvis Hermanis (53) ei vaja teatrimaailmas tutvustamist. Viimasel 15 aastal on ta lavastanud üle Euroopa, ühtlasi on ta Uue Riia Teatri juht. Ta on pälvinud üksjagu tunnustust, muu hulgas saanud Uute Teatrireaalsuste preemia (möödunud aastal pälvis selle Teater NO99) ja kaks Kuldse Maski preemiat. Poliitiliste sõnavõttude tõttu peetakse teda võrdlemisi vastuoluliseks lavastajaks. Tuleval talvel on Linnateatri Talveöö Unenäo festival pühendatud just Hermanisele.

Viie lavastusega Eestisse tulla on suur ja keeruline ettevõtmine. Kas võtsite kutse kohe vastu?

Olin selle üle väga üllatunud, sest seni on minu loomingule pühendatud ainult kaks festivali. Üks neist oli Amsterdamis ja teine Roomas. Praegune kutse on veelgi liigutavam ja austavam, sest tuleb lähedastelt naabritelt. Naabritevaheline kultuurivahetus kipub miskipärast piiratud olema. Äkki oleme liiga lähestikku?

Linnateater on teile juba tuttav?

Käisin viimati Eestis teatris aastate eest, aga Elmo Nüganeni ja Raivo Põldmaad tunnen juba aastaid. Nemad alustasid tööd Linnateatris mõned aastad enne seda, kui mind määrati Uue Riia Teatri kunstiliseks juhiks (1997. aastal – toim), nii et oleme põlvkonnakaaslased. Mõistagi olen nende tegevust jälginud. Linnateater on arhitektuuri poolest minu arust maailma ilusaim teatrimaja, ma ei ole kuskil mujal midagi sellist näinud. Tean, et nad kavatsevad renoveerida, ja loodan, et selle käigus ei hävi maja võlu ega ajalooline õhkkond. Loodan, et sellest ei saa järjekordne teatrihoone, mis näeb välja nagu pank.

Olete öelnud, et teie stiil on stiili puudumine. Mida selle all mõtlete?

Alustan iga lavastusega nullist. Olen pisut vanamoodne. Vähemasti selles mõttes, et mind huvitab kunsti- ja teatriajalugu ning kõik teatritekstid on kirjutatud kindlasse esteetilisse konteksti. Igale lukule on oma võti. Kui tahad teksti autorisse austavalt suhtuda, on tarvis leida õige võti, mis selle ukse avaks. Tänapäeva teatris langeb see probleem justkui ära, sest enamik lavastajaid ei tunne ajalugu. Ja enam-vähem kõige puhul kasutatakse Monty Pythoni esteetikat, vahet pole, on see Shakespeare või midagi muud. Minu arust on see igav. Palju huvitavam on iga kord uus teatrikeel leiutada.

Kas teid võib pidada n-ö vana kooli lavastajaks ka selles mõttes, et lähenete näitlejakeskselt? Tänapäeval on ju üha rohkem kontseptuaalseid lavastusi, kus rolli luua ei ole peamine.

Minu visioon on segu huvist kontseptuaalse teatri ja konventsionaalse näitlejakeskse teatri vastu. Ma ei tea täpselt Eesti teatri kohta, kuid Läti teater on olnud Vene ja Saksa teatrikoolide lähenemise segu. Esmapilgul tundub selline keemia võimatu, aga minu enda näitel on selles loogika. Viimased 15 aastat olen töötanud palju Saksa teatrites ja teinud mitukümmend saksakeelset lavastust. See on hoopis teine teatriplaneet, võiks öelda. Seal ei saa kontseptuaalset lähenemist vältida.

Millise perspektiivi annab välismaal töötamine teie Läti töödele?

Kuna olen nii palju välismaal töötanud, olen kodus Riias olles alati hõivatud tööga Uues Riia Teatris või oma perega. Nii et ma ei teagi Läti teatri hetkeseisust liiga palju. Küll aga tean ja olen selle üle uhke, et Läti teater on ringiga mööda läinud teiste Euroopa ja Ida-Euroopa riikide kombest Saksa teatrit kopeerida. Volksbühne oli 20 aasta eest kõigile teistele eeskujuks, sest seal oli geniaalne Frank Castorf. Seetõttu tekkis pärast teistes riikides kümneid ja kümneid väikseid Castorfe. Eriti Ida-Euroopas. Ma ei arva, et see oleks kuigi head vilja kandnud. Ent Läti teater on arendanud sõltumatu stiili, mis on eriti hea just näitlemise seisukohast. Lätis on näitlemise kvaliteet minu arvates tõesti hea, parem kui Saksa teatrites. Saan seda väita oma kogemuse põhjal. Minu jaoks on näitlemine teatris prioriteet. Läänes langeb tase pidevalt. Noored näitlejad on vanemate kolleegidega võrreldes üsna abitud. Avaldatakse poliitilisi seisukohti, tehnilised oskused pole enam nii olulised.

Miks otsustasite 15 aasta eest kodumaalt eemal lavastama hakata? Jääb mulje, justkui ei klapiks näiteks sakslaste visioon teatrist teie omaga.

Küsimus pole otsustamises, vaid kutsetes. Suurtesse lääne teatritesse ei pääse kutseta lavastama. Aga eks sellel ongi nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Töötasin Euroopa parimates ooperi- ja draamateatrites ning see andis võimaluse töötada parimate näitlejate ja lauljatega. Ei tasu unustada, et olen ka stsenograaf ja teen oma lavastuste kujundused peaaegu alati ise. Suurtes ja rikastes teatrites on suured eelarved ja laiad võimalused. Uues Riia Teatris töötades on võimalused raha tõttu piiratud. Teisalt on pidevalt välismaal olek tähendanud palju ohverdusi.

Miks teid Venemaal mõne aasta eest persona non grata’ks kuulutati?

Kui Venemaa Krimmi annekteeris, tühistasin plaanid Moskva Suures Teatris. (Hermanis pidi seal lavastama Leoš Janáčeki ooperi „Jenůfa” – toim) Ütlesin, et see meenutab mulle seda, kuidas Venemaa annekteeris Balti riigid. Pärast seda pandi mind Venemaal musta nimekirja.

Kuidas te suhtute koduarestis oleva Vene lavastaja Kirill Serebrennikovi juhtumisse (võime kritiseerinud teatritegelast süüdistati riisumises – toim)? Tema tööd on tuttavad Eestis ja teda on lavastatud ka Lätis.

Mul on Serebrennikoviga seotud kogemus samast ajast, kui Venemaal tööst loobusin. Serebrennikov ütles toona ühes intervjuus, et Hermanis kuulutas vene kultuurile džihaadi. Kõikide aastate jooksul, mil olen läänes lavastanud, on paljud minu lavastused põhinenud vene kirjandusel – nii klassikutel kui ka moodsate autorite teostel. Ma ei usu, et ükski Vene lavastaja oleks välismaal nii palju vene autoreid lavastanud kui mina. Serebrennikovi öeldu oli solvav ja ebaõiglane. Pärast seda ei ole ma tema tegemiste jälgimisest enam huvitatud olnud.

Olete tihedalt seotud lääne teatriga, ent nimetate end veendunud rahvuslaseks. Kuidas need kaks teie jaoks kokku käivad?

Kui kuulud nii väikese rahva hulka, nagu on lätlased või eestlased, saab sinust paratamatult rahvuslane, kui soovid oma kultuuri, keelt ja rahvuslikku identiteeti hoida. Teist valikut ei ole, minu jaoks on see ilmselge.


Talveöö Unenägu 2018 põhiprogramm

„Must piim”

Nagu Eestis, on ka Lätis üha vähem vanaemasid, kes elavad maal ja peavad lehma. Aga mitte suurlinnas, vaid just maal vanaema juures peitub lätlase tõeline identiteet, leidsid Riia Uue Teatri näitlejad, olles kogunud kaks aastat lugusid Läti maaelust. „Must piim” on nende kaheaastase uurimistöö tulemus humoorikas lavavormis.

„Brodski/Barõšnikov”

Selle lavastuse juured on kahe maailmanimega Vene emigrandi kauaaegses mõttekaasluses. Luuletaja Jossif Brodski ja tantsija Mihhail Barõšnikov tutvusid pärast 1970-ndatel Ameerika Ühendriikidesse kolimist ja nende sõprus kestis kuni Brodski surmani. Nüüd esitab kunagine balletitäht, teatri- ja filminäitleja Mihhail Barõšnikov Brodski sügavat ja mõtlemapanevat loomingut monolavastusena, mis on pälvinud suurt tähelepanu nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani.

„Pikk elu”

Näitlejate improviseeritud sketšidest loodud lavastus, mis räägib ebapopulaarsest teemast: vanadusest. Püüdes anda hinge argistele tegevustele ja igapäevastele esemetele, heidab trupp tragikoomilise pilgu eakate inimeste elule ühes Riia ühiskorteris.

„Läti armastus”

Selle lavastuse idee sündis ringreisil olles, kui näitlejad lugesid ajalehtedest tutvumiskuulutusi ja hakkasid fantaseerima, mis juhtuks, kui need mehed ja naised omavahel kohtuksid. „Läti armastus” on lugu inimese igatsusest armastust kogeda, meie ajastust, kus suhtlemine muutub üha virtuaalsemaks, ja imedest, mida elus võib ette tulla.

„Oblomov”

Alvis Hermanis ja tema trupp annavad oma tõlgenduse Ivan Gontšarovi tuntud romaanile Vene aadlimehest, kes veedab oma päevi voodist lahkumata ja unistab probleemivabast elust. Kirjandusklassikas on Oblomovist saanud laiskuse ja jõuetuse võrdkuju – aga on see laiskus või midagi hoopis keerulisemat, mis ei lase tal täiel rinnal elada?

Miks keegi ei kutsunud Hermanist Eestisse?

Linnateatri direktor Raivo Põldmaa

Plaan Alvis Hermanis Eestisse kutsuda oli mul juba ammu. Olen vaadanud mitut tema etendust ja alati mõelnud, miks keegi teda Tallinna ei kutsu. Tallinnas on mängitud ainult tema lavastust „Sonja”. Lõplikult otsustasin, kui nägin Riias „Brodski/Barošnikovi” esietendust. Jäin esietenduse peole ja seal tegingi talle ettepaneku. Ta otsustas umbes kuu aja pärast ja sellest ajast oleme liikunud selle poole, et festival teoks saaks. Seega peaaegu kaks aastat. Aga tuttavad oleme juba umbes 25 aastat.

Meie festival on alati olnud „eklektiline”. Otsime oma nišši. Üks võimalik tulevikuvariant on tutvustada retrospektiivsel moel tuntud lavastajaid, teatreid, autoreid, dramaturge jne. Üks festival ja üks looja. Meie festival jääb ikka üle aasta toimuma. Kui õnnestub tulevikus vahendeid juurde saada, võiksime mahtu suurendada.

Keiu Virro
Laupäevaleht, 9.06.2018