19. sajandi keskpaik, Peterburi. Vene aadlimees elab oma elu ilma voodist lahkumata. Ta unistab ideaalsest elust, kus poleks probleeme, raskusi ega muid muresid, mis argipäeva tüütuses end lakkamatult meelde tuletavad. Kui talle aga sajab taevast ootamatult sülle armumine ja seejärel koguni võimalus abielluda armastatud naisega, kes ta lõputust talveunest viivuks üles raputab – ehk siis kui talle avaneb võimalus elada just nii ilusat ja õiget elu, millest ta salamisi alati unistanud on –, pöördub Oblomov resigneerunult tagasi voodisse. Selgub, et elu on tema jaoks liiga hirmuäratav. Selgub, et eneseületus ei käigi nii kergelt ja iseenesest, kui esmapilgul võiks uskuda. Selgub, et tahe on jätkuvalt lahendamata müsteerium. 

Kuid see lugu paneb meid siiski just uskuma. Paneb uskuma, et igaüks, ka kõige arusaamatult veidram inimene, väärib armastust. „Oblomov“ on lugu, mis kõnetab isiklikult iga vaatajat. Ivan Gontšarev kirjutas selle psühholoogiliselt tundliku ja mittemillestki küllusliku maailma loova romaani juba enne teise tuntud vaikusest kõneleja Anton Tšehhovi sündi. „Oblomoviga“ kompas ta eksistentsialistlikke teemasid ajal, mil terminit „eksistentsialism“ polnud veel kasutuselegi võetud. Nüüd võib Eesti publik seda aegumatut lugu näha Alvis Hermanise lummavas lavamaailmas, mis viib viivukeseks tõepoolest kuhugi teise aegruumi. Ja tegelased, keda „Oblomovis“ kohtame, pakuvad mõtlemisainet veel nii mõnekski unelevaks õhtuks.

Alvis Hermanis:

„Kõik teavad Ivan Gontšarovi romaani „Oblomov“,
kuid vähesed on seda lugenud. Klišeelik tõlgendus on Oblomovist teinud vaimse ja füüsilise laiskuse sünonüümi. Meie versioon pakub aga poeetilist ja filosoofilist mõistujuttu elu haprusest.“


Preemiad

Läti Teatri Aastapreemiad hooaja 2011/2012 loomingu eest:
parim lavastus, parim lavastaja, parim meesnäitleja, parim meesnäitleja kõrvalosas, publikupreemia