Postimees: Skandaali, seda aga ei tulnudki

Teatrifestivalil «Talveöö unenägu» nägi teatrit, mis sööbis mällu ja muutis vaatajat. Tänavuse festivali kõige erilisem ja skandaalsem lavastus oli Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit näitekirjaniku, kunstniku ja lavastaja Brett Bailey «Näitus B», kirjutab Heili Sibrits Postimehes.

Euroopa suurlinnades on Bailey töö põhjustanud proteste. Suurbritannias näiteks tungisid «Näitus B» vastased etenduspaika ning esinejate ja korraldajate turvalisuse huvides jäeti Londonis näitus ära. Pariisis kaitses kümme päeva üleval olnud näitust 300 märulipolitseinikku. Berliinis aga väitsid aktivistid, et «Näitus B» arutleb vägivaldse koloniaalajaloo üle valesti.

Ootuspäraselt ei tekitanud kuus aastat maailmas ringi rännanud installatsioonlavastus Eestis väljaspool kunsti(teatri)ringkonda mitte mingisugust värelust. Ei tea öelda, kas põhjus võib olla teemas – nn valge rassi kuriteod mustanahaliste vastu – või arvamuses, et kunstisaali kunst on kunstnike omavaheline asi, või hoopis milleski muus. Kuid usun, et mitte ükski näitusel käinu polnud Tallinna transpordikooli hoonest väljudes enam endine. «Näitus B» oli terav ja mõjuv teater.

Vaata silma!

Lavastus «Näitus B» koosnes installatsioonidest eraldi ruumides, kuhu vaatajad sisenesid ükshaaval. Nendes tubades sattus vaataja vastamisi maaliliste kompositsioonidega, mida täiendas paarilauseline selgitav tekst, enamjaolt kuiv ajalooline kirjeldus sündmusest, lisaks mõned nimed, aastaarvud.

«Näitus B-s» olid taaslavastatud hetked Kongo kautšukiistandustes ja Saksa Edela-Aafrika naiste koonduslaagris, vaataja seisis silmitsi «eksponaatidega» Pariisi koloniaalmuuseumist ja doktor Fischeri harulduste kabinetist. Installatsioonide keskel seisis aga inimene. Mustanahaline. Tavaline elus inimene, kes tardunult hoiab lavastaja seatud poosi, liigutades vaid silmi – tema silmad jutustavad loo.

«Püüa neile otsa vaadata. Kui suudad.» Selline soovitus anti näitusele kaasa. Inimesele silma vaadata polnud alati kerge. Näituse alguses, esimestes saalides, läks nägu vägisi naerule. Miskipärast aga tundus, et naermine, naeratamine on kohatu, seega surusin näo tõsiseks ja hammustasin huulde. Naer on teatavasti kaitsereaktsioon, soov murda läbi abitust olukorrast.

«Näitus B-l» on just vaataja see, kes on abitu. Kes on sellel näitusel vaatlusobjekt, kas ajalugu kehastav mustanahaline, kes siiski on asetatud lavale (kostüümis, teda ümbritsevad dekoratsioonid, ajalooline kontekst), või valgenahaline publik, kelle igat reaktsiooni jälgivad teraselt eksponaatideks muudetud inimesed? «Näitus B» muudab mõjuvaks jõupositsioonide muutumine ruumides, sõltuvalt siis vaataja ja eksponaadi omavahelisest suhtest/suhestumisest.

«Näitus B», eksponaatideks muudetud inimesed. / Sofie Knijff


Pärast kolme-nelja installatsiooni kadus naeruhimu. Hingel hakkas raske. Ebamugav ja halb oli olla, õhku nappis. Tunnistan, et mina ei suutnud pikalt silma vaadata. Häbi oli. Mugavam on lugeda teksti, piiluda külje pealt, olla «mitte kohal». Kuigi näitusesaali siseneb vaataja üksinda, õnnestub tal väga harva olla installatsiooniga kahekesi. Mitmekesi vaadata on julgem ning seetõttu välditakse üksi (õigemini ajaloolise tõega kahekesi) jäämist.

Installatsioonide jada lõpetas Namiibiast pärit koori imeilus laul, mida esitasid postamentidele asetatud pead. Võrratu inglikoor, mis saatis vaataja reaalsusesse, tänasesse päeva, kohtuma etenduses osalenud inimestega – viimases ruumis said vaatajad teada, kes on need inimesed, kes osalesid näitusel eksponaatide-näitlejatena, kuidas nad end tunnevad, mida tähendab rassism ja see lavastus neile.

«Näitus B» muudab eriliseks see, et seal ei toimu mitte midagi (inimesi ei piinata, ei piitsutata, kõik on kõige tavalisem). Seal ei õigustata ega sunnita vabandust paluma. «Näitus B» ei paljasta ajaloos seni varjul olnud fakte. Me oleme neist sündmustest lugenud, me teame neid.

Kas ainult minevik?

Inimestega vastastikku seistes tahaks paluda andestust, öelda, et mind polnud siis olemaski, Eestil polnud sellega midagi pistmist, meie pole kedagi rõhunud. Hoopiski meid, eestlasi, on samamoodi koheldud. Näiteks Karl Ernst von Baeri raamatus «Eestlaste endeemilisest haigusest» on kirjas, et eestlaste nägu on loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu. 17. sajandil viidi kaks poissi, keda Forselius oli lugema ja kirjutama õpetanud, Rootsi kuninga Karl XI ette, et neid näidata kui ilmaimet.

Näitusel aga ei tohi rääkida. Väga õige, sest vabandusi vaid iseendale pobisedes saab selgeks, kui õõnsa ja tühjana nad kõlavad. Inimestena me vastutame kõik. Aastas korra-kaks ringleb sotsiaalmeedias kuulutus «Neegrid Nõmmel», mis teatab, et alates pühapäevast, 23. X s.a. esinevad neegrid Nõmme Rahvateatris oma eluviiside demonstreerimisega. Avatud 12–21. Nõmmelt siirdub neegritrupp Tallinna. See kuulutus pärineb aastast 1938.

Meile, lääne tsivilisatsiooni ja kultuuri osale, esitatakse praegu arve. Mitte ainult eilse, vaid ka tänase eest. «Näitus B-l» pole eksponeeritud 100 või 50 aastat tagasi toimunu – ühel hetkel seisab vaataja vastamisi põgenikega, kes ootavad oma saatust mõjutavat otsust, ja põgenikega, kes on Euroopast välja saadetud ning hooletu kinnisidumise tõttu lennukis lämbunud.

Eesti inimene seatakse tõtt vaatama Somaalia pagulase ja Nigeeria varjupaigataotlejaga. Nad elavad Eestis. Me vaatame teineteist, ma ei taha neile otsa vaadata, sest nüüd on kadunud anonüümsus, ajalookilp – teater on muutunud eluks. Mina eestlasena, Eesti Vabariigi kodanikuna vastutan, vähemalt sel hetkel, mil ma neile otsa vaatan. Sisimas tean, et me kohtume veel. Seepärast see pilk põletab.

Kõik, mis «Näitus B-s» häirivat on, toimub vaataja sees, tema hinges, südametunnistuses. «Näitus B» mõjutab vaatajat, kõnetab, paneb ta ebamugavasse olukorda, sunnib mõtlema, endasse ja ajalukku vaatama. Just seda hea teater tegema peabki.

«Märter»: Nikita Kukuškin ja Julia Aug. / Gogoli keskus


Haruldane teatriime

Teine «Talveöö unenäo» mõjuv lavastus oli Kirill Serebrennikovi «Märter», mis näitas, kuidas ühest tavalisest koolipoisist, üksikema lapsest, kasvab usufanaatik, kes hävitab enda ümber kõik, mis talle südamesse võiks minna.

Üliharva on võimalik etenduse jooksul nn poolt vahetada ja avastada, et see, kellele sa kaasa oled tundnud, keda mõista püüdnud (ja kellele, mis siin salata, head soovinud), osutub kahepalgeliseks ja valelikuks inimeseks. Serebrennikovi lavastus oli sibul, mis kiht kihi haaval paljastas tegelaste hinge, sealse tühjuse, muutes nende teod (ja valikud) appikarjeks. Publiku, sibulakoorija ajas aga nutma, tekitades ahastuse ja nurkaaetuse tunde.

«Märtri» tegelased olid kui doominokivid, kes üksteise järel langesid. Nende saatus võib meid kõiki tabada, tegelaste abitus-kaitsetus muudabki selle lavaloo liiga reaalseks. Lavastaja võte hoida laval mõni minut paralleelselt kahe tegevuspaiga tegelasi, rõhutades nii inimeste ja nende elude omavahelist seotust, oli lihtne, kuid meisterlikult teostatud.

Napp lavakujundus ja suurpärased rollid (eriliselt nüansirohked olid Julia Aug koolipoisi ema ja Nikita Kukuškin usuhullu pojana) ning koomiliste ning traagiliste toonide vahetumine muutis «Märtri» teatrisündmuseks. «Märter» tegi kadedaks, sest sellist nüüdisaegset psühholoogilist teatrit leiab Eestist väga-väga harva.

Ootamatult lustlik oli aga leedulase Rugilė Barzdžiukaitė lavastus «Head päeva», mille keskmes olid supermarketi kassapidajad. Inetuks tegevates vormirõivastes peaaegu liikumatult istuvad naised, kes masinlikult piiksutavad triipkoode, esitasid kurblikke kaebelaule argirutiinist ja oma unistustest. Emotsioone said naised väljendada vaid hääle ja silmadega.

Barzdžiukaitė lavastus oli nutikas ja lahe, kuid kassaaparaadi taga istuvaid naisi järgmisel päeval kaastundlikult vaatama ka ei pannud, mis iseenesest on hea. Lavastuse «Head päeva» võlu oli sõbralikus iroonias, mis muutis lavastuse helgeks.

Elu, õigemini riigikorralduse absurdses mõjus tuttavalikult Valters Sīlise «Riiklik arengukava», mille esitas autor Jānis Balodis. Viimane oli oma etteastes siiras, kuid etendus ise kippus venima ning vajaka jäi eelnevas lavastuses esile tõstetud irooniat.

Tallinna Linnateatri korraldatava festivali «Talveöö unenägu» tegijad lubasid Tallinna tuua siinset teatripilti rikastavaid lavastusi, mis asetaksid publiku kellegi teise olukorda. See eesmärk õnnestus suurepäraselt. Neljast lavastusest kaks oli võimsad ja erilised teatrisündmused, millesarnaseid Eesti teatritest ei leia. Seega õigustab Paavo ja Paul Piigi kureeritud festival end igati ning latt ülejärgmiseks aastaks on viimase kahe festivaliga taeva kõrgusele seatud.


Heili Sibrits
Postimees, 12.12.2016