Muljeid "Remote'ist": rännak läbi audio-linna

2013. aasta suvel külastasin Euroopa ühte suurimat teatrifestivali Avignionis. Seisin palava päeva ootuses veidi enne kella kümmet hommikul Lõuna-Prantsusmaa teatrilinna surnuaia väravas, kõrvaklapid käes ja ootasin. See siis nüüd ongi teater või, mõtlesin. Surnuaias ja kõrvaklappidega. 

Foto: Veiko Tubin


Jalutasin juhatatud alguspunkti ning panin klapid pähe. Hetkega muutus kõik. Atmosfäär minu ümber jahenes, värvid muutusid ning seda kõike tänu kõrvaklappidest tulevale helile. Tajusin korraga kõiki inimesi enda ümber ja kui lavastuse alguses kuulsin lennukit üle pea lendamas, vaatasin tahtmatult taevasse, nagu ka kümned minu ümber seisvad inimesed. „Sa vaatad taevasse,“ ütles hääl minu klappides ja palus selle pildi meelde jätta. Ehmatusega tajusin, et lennukit ei ole, on vaid hääle jõud, mis tekitas kujutluse minu peas. Ja see oli alles algus. Järgmised kaks tundi möödus elu ühes huvitavaimas rännakus läbi audio-linna. Usaldasin end üdini klappide kätte ja sain ühe suurimaist teatrielamustest. Ja lõpus oli seda meelde jäetud taeva pilti vaja. Eks sellest saavad aru need, kes ise lavastust kogevad.
 
Veiko Tubin koges „Remote Avignoni” juulis 2013.  
Ajaleht Tallinna Linnateatri sügis 2014