Muljeid "Remote'ist": kuidas ma teatris ei käinud

Olen harrastanud people watchingut (inimvaatlus, millega tegeletakse üldjuhul urbanistlikus keskkonnas; võrdluseks linnuvaatlus looduses) nii Eestis kui välismaal, kasutades seda nii meelelahutuse, jälgimisvõime arendamise kui ka lihtsalt mõttepuhkuse eesmärgil. 2013. aasta kevadel Berliinis Rimini Protokolli lavastust „Remote Berlin” kogedes tajusin vist esmakordselt, kuidas Shakespeare'i kuulsad sõnad maailmast kui lavast ja meestest-naistest kui näitlejatest mu silme ees reaalsuseks muutuvad. 




Foto: Rimini Protokoll

Meid (see tähendab piletiraha maksnud teatrivaatajaid, kes me kõrvaklapistatuna jõudsime etenduse jooksul astuda nii jälgija kui jälgitava rolli) suunati metroojaama, kus jäime võimalikult märkamatu viiekümnepealise massina ühe seina äärde seisma. Jaama sõlmpunkt, kus kohtusid mitmed koridorid, trepid ja eskalaatorid, oli meie jaoks justkui peo peal. Me jälgisime kiirustavaid, ükskõikseid, anonüümseid ja võõraid inimesi kuni nad enam ei olnud kiirustavad, ükskõiksed, anonüümsed ja võõrad inimesed. Nad peatusid, nähes vaikivat inimmassi, kes oleks võinud olla harrastuskoor, oleks me vaid laulnud. Nad ehmusid, justkui oleks nad arvanud, et segavad mingit tähtsat sündmust. Nad vaatasid selja taha, sest nemad ise ei saanud ju olla tähelepanu keskpunkt. Nad võtsid üksteise järel endale rolle, millest ei olnud ise teadlikudki. Ja kui robothääl kõrvaklappides käskis plaksutada (ja viiekümnepealine nurgapublik seda ka tegi), siis eskaleerus ka kõik eelnev. Nägime paanikat „Mind on märgatud!” või lihtlabast segadust „Mis toimub?!”, sekka ka mõni uljam naeratus. Mõni loobus oma eelnevalt paika pandud marsruudist. Mõni põgenes joostes. Ükskõiksust praktiliselt ei olnudki. Meie (see tähendab ilmselgelt oma ühendatud võimu nautiv ning ülielusa etenduse eest tänulik publik) hargnesime võimalikult loomulikult laiali. Järgmine stseen toimus rongis.    

Kristiina Jalasto koges „Remote Berliini” mais 2013.  
Ajaleht Tallinna Linnateatri sügis 2014