Eesti Päevaleht: „Talveöö” festival. Vaatan, kuidas ta vaatab, kas ma vaatan

Festival „Talveöö unenägu: Plaan B” panustas kuraator Paavo Piigi juhtimisel kvaliteedile, Kirjutab Keiu Virro Eesti Päevalehes.

Aeg: eelmise nädala kolmapäev. Kõnnin endise Tallinna transpordikooli poole. Seal on „Näitus B”, selleaastase „Talveöö” festivali üks kõmulisemaid töid. Vihma sajab, minna tuleb läbi lompide. Talveööd missugused. Aga ilm ilmaks. Tõeliselt ebamugav on hoopis näitus ise. Või peaks ütlema – lavastus? Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit näitekirjaniku, kunstniku ja lavastaja Brett Bailey töö tähendab ringkäiku „näitusesaalides”, kus eksponaatideks on reaalsed inimesed. Nende abil räägitakse koloniaalajaloo õõvastavamatest hetkedest, aga ka hilisematest rassistlikest juhtumitest. Ajast, kui orjade piinamisse mahtus palju valge inimese võigast loomingulisust; olukordadest, mis panevad mõtlema, kuidas on võimalik, et inimesed enesest sellised sügavikud on suutnud leida.

„Näitus B” pakub tugevaid emotsioone, vaadet koloniaalajastule mitte kui romantilisele maadeavastusele, vaid kui rikkustejahile, mille käigus läks kaduma humaansus.

Esteetiliselt on kõik ilus. Marcellinus Swartbooi muusika on ilus. Aga näitus on õõvastav. Madalmaade kuldajastu maal on ühendatud looga orjade piinamisest ja tapmisest. Või mängutoosi­nukuna keset ruumi keerlev naine, kes esindab lugu Saartjie Baartmanist, „Hottentoti Veenusest”, keda omal ajal laatadel näidati ja kelle keha kasutati pärast surma rassistliku teadustöö jaoks.

„Märter” mängib inimpsühholoogia tumedama alaga. Paralleele religioosse fanatismi ja ükskõik millise pimesi uskumise vahel pole keeruline leida. Foto: Alex Yocu

„Näitus B” vaataja on ühtlasi vaadatav. Eksponaatide pilk jälgib igaüht, kes teda jälgib. Nii on publik sunnitud pidevalt reflekteerima, kuidas ta käitub, ja mõtestama, miks ta nii teeb. On kohutavalt ebamugav leida end jälgimas mustanahalist kui Teist, kui objekti. Mis sellest, et niisuguse olukorra tekitab näitus. Ja kui veider on leida, et võimalus tunda vaid ebamugavust on vägagi privilegeeritud positsioon. Kujutan ette, et kunagistes asumaades „Näitus B-d” nähes hakkab tööle rahvusliku süütunde tasand, mida eesti vaatajal pigem pole. Oleme end harjunud samastama ohvri ja miks mitte orjapositsiooniga, mitte teise poolega.

Süütunne on veider teema. Kui kaua peab keegi end süüdi tundma tegude pärast, mida ta teinud ei ole? Pärispatu ja põlvest põlve kanduva süü kontseptsioon kestab ju ikka veel? Teisalt ei tohi ega saa ajalugu unustada. Õuduste kordumise vältimiseks peab mäletama, ehkki see mälu tundub õite üürike olevat. Vaid paar põlvkonda tagasi katastroofideni viinud tendentsid ilmnevad kiiremini, kui arvata võiks.

Fanaatik pole vagur

Inimkäitumise mustreid ja võimu toimimist harutas „Talveöö” festivalil lahti Kirill Serebrennikovi „Märter”. Lavastuse aluseks on Marius von Mayenburgi erakordselt tugev ja väga hästi läbikomponeeritud tekst. Inimestele, kes jõudsid Sõpruse kinno „Õpilast” vaatama, oli lavastus erakordselt magus suutäis. Serebrennikov on nimelt ka filmi režissöör. Tegevus ja tekst kattuvad pea täienisti, samuti enamik osatäitjaid. Lavastus tavalisest koolipoisist Veniaminist, kellest saab usufanaatik, toob esile tugevad paralleelid Venemaa praeguse poliitilise olukorraga. Seda ei peideta ridade vahele – Putini pilt laval ei ole just kõige hägusam vihje. Omamoodi üllatavgi, et lavastust ei ole Venemaal ära keelatud.

Lavastus mängib inimpsühholoogia tumedama alaga. Paralleele religioosse fanatismi ja ükskõik millise pimesi uskumise vahel pole keeruline leida. Teekond õilsast ideest diktatuuri ja kuritegudeni ei pruugi olla kuigi pikk. Veniamini esialgne kinnisidee on piibli sõnasõnaline järgimine. Või noh, kui palju õilsat vana testamendi sõnasõnalises järgimises nüüd ikka saab olla, aga siiski. Igal juhul – kui algul järgib poiss piiblit ja heidab teistele ette, et nood ei tunnegi jumalasõna, siis varsti hakkab Veniamin ise samuti piiblist eemale kalduma. Nii saab sellest maailma suurimast bestsellerist hoopis õigustus vihale, kättemaksule, õigusemõistja rolli võtmisele. Kui Veniamin asub ühes äärmuses, siis lavastuses on tema vastas kooli psühholoog ja bioloogiaõpetaja Elena, naine, kelle jaoks on oluline teadus, argumenteeritus. Ja kui ta Veniamini vastu astumiseks piiblit uurima hakkab, ei oska Veniamin Elena esitatud piibli-tsitaatidele muidu vastu hakata kui emotsionaalselt, vihaga. Argumendid kaovad. Ja olgu öeldud – headus selles loos ei võida. Valgusajastu ideede ja demokraatliku mõtlemisega on lood halvad. Ja et vaid mõni aasta pärast näidendi kirjutamist samad tendentsid eri riikides üha enam esile on tulnud, on omaette hirmutav.

Ooper „Head päeva!” tõi vaatajateni supermarketi kassapidajate maailma. Foto: Rugile Barzdziukaite

Põgusalt ka teistest programmi kuulunud lavastustest. Ooper „Head päeva!” tõi vaatajateni supermarketi kassapidajate maailma. Helidesse on pandud päev kassas, hilistel tundidel lahkumine, varahommikul tööle tulemine, klientidega flirtiminegi. Lauljad, kes terve etenduse aja ühe koha peal istuvad, suudavad luua äratuntavad karaktereid. Publiku tunnustavad noogutused pälvis laulja, kelle esituses kõlas kunstiteaduse magistrist kassapidaja, kellel oma haridusega suurt midagi peale hakata polnud.

Jānis Balodise „Riiklik arengukava” on aga lugu sellest, kuidas üks dramaturg (Balodis ise) püüab oma elu riikliku arengukava järgi sättima hakata. Läti riiklik arengukava 2014–2020, lipukirjaga valitsuse heaks kiidetud „majanduslik läbimurre”, ei jää jaburate näidete ja paralleelide poolest kaugeks ka Eestis.

Liiga palju tühje toole

Õigupoolest tegi festivali väga tugevat programmi arvestades kurvaks, kui palju jäi saalidesse tühje kohti. Vaataja ei leia miskipärast välismaist üles ja Linnateatri enese lavastuste piletinõudlus ei kandu teatri korraldatud festivalile. Võõras hirmutab? Aga kuidas see teater siis plaan B-d võiks pakkuda, kui plaan A reaalsus on, et inimesed ei leia sellist teatrit üles.

Ka ei teeks paha, kui subtiitrid edaspidi korralikult toimima saaks. Sattusin sedapuhku vaatama kahte lavastust, kus subtiitritega segadust ja olulisi viivitusi ette tuli.

Keiu Virro
Eesti Päevaleht, 12.12.2016